Kõige rängem on vaadata töö juures ringi sebimas marketingi tiimi. Lipsustatud kõrend, džempris keskealine, hüperaktiivne nooruk, pluss seelikus tibi, kes tähtsalt päevad otsa arvuti taga klõbistavad ning brändi arendamise teemal arutavad. Lauanurkadele kuhjuvad stiliseeritud voldikud, fotograaf jookseb ringi... Oehh, tean ju isegi, et olen lihtsalt kade. Hiljuti saadeti firma majade üürnikele laiali esimene infoleht. Oi, kuidas ma tahaksin seda kujundada, haarata tähelepanu, arendada päevakajalisi teemasid, lahutada meelt.
Selle asemel jooksen ma aga päevad otsa kontoris asuva võtmekapi ning all krõbekülmas laos asuva viilimismasina vahet. Oma eelmisest palgast ostetud Marks and Spenceri kleidiga pole mul siin midagi teha, määrdunud teksad on metallitolmu täis. Kapist väljaotsitud kõige soojemast kampsunist hoolimata sain eelmisel nädalal korraliku nohu. Ja ikka kaotab keegi võtmed ära, midagi on vaja nüüd ja kohe, midagi on alati kadunud ja alati olen mina süüdi. Tööl tulemust ja lõppu ei paista... Sombusematel päevadel on kolleegid ekstra mornid ja mina murust madalam. nuuks.
See eest taasavastasin ma ühe vana sõbra, kes mind tegusalt lohutab. Autoga mööda suurlinna purjetades üürgab mul täiel häälel klassikat mängiv raadiojaam. Juba kooliajal teadsin, et Bachi polüfooniad on parim vahend saamaks mõtteid päevamuredest eemale. Kõikidel pillirühmadel on võimalus soleerida, viis põimub ja areneb. Kõige selle jälgimine nõuab keskendumist ja muudele kõrvalteguritele mõtteruumi ei jää.Eelmisel nädalal käisime lätlastest sõpradega Barbicanis kuulamas Kremerata Balticat. Baltlastest kammerorkestris pakkus lätlastele huvi kodumaine solist Gidon Kremer, meile aga mängukavas olnud Pärdi teos. Ei mäletagi, millal viimati klassikalise muusika kontserdil käisin, aga emotsioon oli võimas. Pelgasin pisut, et Pärt on liialt modernne ja arusaamatu, kuid viieminutine Passacaglia tekitas hoopis isu rohkema järele. Täielikult kaasa elama pani trillerdav Beethoven, kaaslastele istusid rohkem emotsionaalsemad ja rahvalikumad Tšaikovski ja Mendelssohn. Aga ehk mulle meeldibki ilu tema enda pärast, mõte liugleb viiulitega kaasa ja päevamured jäävad kaugele seljataha.
P.S Barbicanist korjasin üles bukleti Londoni jazzfestivali kavaga. Mul vist on linnas uus meelispaik kujunemas.
