Tegelikult oli enne Roomas käiku väga vahva ja eksootiline Notting Hilli karneval, mille pildirida tasuks kindlasti koos heliga vaadata. Katsetasin nimelt esimest korda korralikumalt oma uut ja väga poppi digidiktofoni. Väärt riist, loodan sellega tulevikus suuri tegusid teha.

Aga festival oli võimas! Esiteks tõestas, et ei tasu alati kaaskodanike kurbadest kogemustest ennast heidutada lasta. Majanaabrid nimelt pajatasid, et eelmisel aastal olevat karnevalitee ümber suured raudaiad püstitatud ja jahutavat jooki olnud suisa ilmvõimatu hankida. Kübarapaar pistis aga kosutavad õlled ilma probleemideta kotipõhja ja tantsis üheskoos põletava päikse käes kostüümide käes vaevlevate mustadega põnevate rütmide saatel kaasa tunde ja tunde.

Notting Hilli karneval on kindlasti mõnus suvine üritus, mida eestimaistelgi turistidel tasuks väisata. Rikkasse ja "poshi" linnakvartalisse pannakse kahel päeva jooksul ringiratast käima põnevaid muusikalisi palasid pakkuvad masinad ja fantaasiarikaste kostüümidega shokolaadinahksed asukad kunagise Briti Impeeriumi kõikvõimalikest sateliitriikidest. Multikultuursuse väljanäitus ja lihtsalt mõnus pidu... Soovitan soojalt!

Virtuaalne mina

Ülekaaluline Suurbritannia

Inglise ajakirjandus tuletab usinalt meelde, et statistika järgi on britid Euroopa rahvastest kõige tüsedamad. Riik kulutab miljoneid naelu, et promoda tervislikku toitumist. Tulemust aga ei paista. Pole ka ime, kui rahvusroaks on friikartulid, rasvas praetud kala ja peoga rohelisi herneid kõrvale.

Esmaspäeval nägin ka oma silmaga ära, kuivõrd vastab tõele teiste statistikute uurimus, mille järgi kasvavat kiirtoitu mugiva raseda järeltulijast samuti ülekaaluline. Prügitoiduga loote geneetikat ehk ei muuda, aga lapsepõlves kujundatud söömisharjumusi on reklaamide abil paganama raske muuta.

Lõunapausi ajal istus minu kõrval kopsakas neegrimamma pipipatsidega pisitüdrukuga, kes ühes käes lutipudelit pigistas ja teisega friikaid näksis. Kartulikuhi taldrikul oli nii kõrge, et pliks ei paistnud selle tagant hästi väljagi. Tõepoolest! Ja kui tal enamus sellest järgi jäi, lasi mamma roa koju kaasa pakkida. Ega siis toit mängimiseks ja raiskamiseks pole...

Laupäeval käisim Remiga Oxfordi avastamas. Et aga vihma käes pisut ebamugav ringi patseerida oli, siis tutvusime hoopis rahvusköögiga. KFC ehk Kentucky Fried Chicken on Ameerika päritolu McDonaldsi mõttekaaslane, mille firmaroaks friteeritud kana. Filiaalid on Inglise linnades iga nuka peal ja alati rahvast täis.

Oma wrapist ampsu võttes ei saanud ma esialgu kuidagi aru, mis must kärakas Remil hamburgeri kõrval lebas. Ja mis siis selgus - kuulus kentuki kanakoib see oligi. Kõrval pistis sedasama kraami kõrvuni õline paarike, teises lauas aga olid kärulastega välja tulnud mammad tellinud terve vaagna. Terve söögikoht oli kärssanud õli lõhna täis ja põrandki läikis rasvaplekkidest vastu. Kana istus kõhus nagu kivi ja midagi normaalset suutsin ma süüa alles järgmisel õhtul.

Nüüd ma siis vähemalt tean, kuhu ma tagasi ei taha minna. Mis aga meelitab sinna miljoneid teisi inimesi jääbki müsteeriumiks, see söök pole ju isegi maitsev! Taaskord tuli silme ette South Parki multika versioon sellest, milliseid sajajalgseid mutantkanu kiirtoiduketi tööshoidmiseks tapamajja saadetakse.

Autoga suures linnas

Täna oli viimaks esimene päev, kui ma oma Fordikese maja eest pikemaks tiiruks välja ajasin. Töö nõuab üha rohkem võtmemasina käitamise kõrval ka muud ringisebimist ja jala kõikjale enam ei jõua.

Vasakpoolse liiklusega harjub üpris ruttu. Kõige lihtsam on meenutada Tartu ühesuunalisi tänavaid ja pilt ei tundugi enam nii vale. Ja vasakpoolne rool on aitab hoida paremat ülevaadet kitsastel tänavatel parkivatest autodest, ei pea kartma, et kellelgi kogemata oma laevaga peegli küljest sõidan.

Suurimaks sõbraks on muidugi satnavigaator. Majanaabri oma, selline iseloomuga tükk. Kui ma kolm korda valesti olin ringtee pealt valesti maha pööranud, siis solvus ja keeldus edasi teed juhatamast. Tuli pisut pai teha, siis mõtles ümber.

Natuke traagikat sai muidugi ka. Lõunaks poodi võileiva järele sõites olin õige tee otsimisega nii ametis, et ei pannud tähele sebra ees põlevat punast foorituld. Õnneks olid kaks pensionäri piisavalt hea reaktsiooniga ja jõudsid eest ära hüpata. Papid olid koguni nii tublis vormis, et jooksid mulle poe juurde parklasse järgi ja andsid tubli ülevaate briti vandesõnade nimistust. Võttis pisut aega, et enesekindluse jäänused kokku korjata ja tööle tagasi sõita.

Aga inglise auto rooli ma parema meelega enam ei istu. Eelmisel nädalal sain kodutänavail majanaabri autoga tiiru teha. Kõige parem nipp hoida kogu aeg vasakut kätt käigukangil, et õigel hetkel parema pihuga autoust ei krabaks. Ka oskasid silmad leida ainult paremat peeglit, keskmise poole kael kohe ei paindunud. Ja kõige hullem on see, et kogu mõtlemine läheb automaatselt peegelpilti. Käiku tahaks peeglis vahetada ja siduri asemel gaasi anda. Mõistusega tean küll, et kõik on sama, aga millegipärast läheb ikkagi kõik sassi.

Aga mis siis ikka. Homme jälle autoga tööle ja juba õige varsti purjetan ringi nagu vana kala. Hästi ettevaatlikult siiski...