Autoga suures linnas

Täna oli viimaks esimene päev, kui ma oma Fordikese maja eest pikemaks tiiruks välja ajasin. Töö nõuab üha rohkem võtmemasina käitamise kõrval ka muud ringisebimist ja jala kõikjale enam ei jõua.

Vasakpoolse liiklusega harjub üpris ruttu. Kõige lihtsam on meenutada Tartu ühesuunalisi tänavaid ja pilt ei tundugi enam nii vale. Ja vasakpoolne rool on aitab hoida paremat ülevaadet kitsastel tänavatel parkivatest autodest, ei pea kartma, et kellelgi kogemata oma laevaga peegli küljest sõidan.

Suurimaks sõbraks on muidugi satnavigaator. Majanaabri oma, selline iseloomuga tükk. Kui ma kolm korda valesti olin ringtee pealt valesti maha pööranud, siis solvus ja keeldus edasi teed juhatamast. Tuli pisut pai teha, siis mõtles ümber.

Natuke traagikat sai muidugi ka. Lõunaks poodi võileiva järele sõites olin õige tee otsimisega nii ametis, et ei pannud tähele sebra ees põlevat punast foorituld. Õnneks olid kaks pensionäri piisavalt hea reaktsiooniga ja jõudsid eest ära hüpata. Papid olid koguni nii tublis vormis, et jooksid mulle poe juurde parklasse järgi ja andsid tubli ülevaate briti vandesõnade nimistust. Võttis pisut aega, et enesekindluse jäänused kokku korjata ja tööle tagasi sõita.

Aga inglise auto rooli ma parema meelega enam ei istu. Eelmisel nädalal sain kodutänavail majanaabri autoga tiiru teha. Kõige parem nipp hoida kogu aeg vasakut kätt käigukangil, et õigel hetkel parema pihuga autoust ei krabaks. Ka oskasid silmad leida ainult paremat peeglit, keskmise poole kael kohe ei paindunud. Ja kõige hullem on see, et kogu mõtlemine läheb automaatselt peegelpilti. Käiku tahaks peeglis vahetada ja siduri asemel gaasi anda. Mõistusega tean küll, et kõik on sama, aga millegipärast läheb ikkagi kõik sassi.

Aga mis siis ikka. Homme jälle autoga tööle ja juba õige varsti purjetan ringi nagu vana kala. Hästi ettevaatlikult siiski...