Võtmemeistri seiklusrikas elu

Õigupoolest olen juba üle kahe nädala Inglise maa pinnal viibinud ja aeg suisa lendab. Kõige suurem mure oli muidugi tööga, silme ees oli kujutluspilt kuude pikkustest otsingutest. Ametit pakuti mulle aga juba kaks tundi peale Londonisse saabumist. Firmas, kus majakaaslane töötab, oli abikäsi vaja ja ta ei "saanud ju vaadata, kuidas ma virelen". Virelemisest on muidugi asi kaugel - maarjamaiseid makarone kapis vel jätkub.

Alguses oli juttu kinnisvarafirma assistendi tööst. Aga ametinimetuseks sai hoopis Key Master ehk siis võtmemeister. Töölepingu järgi pean ma ametikohal kuuletuma ainult kuradile endale. Päriselt ka. Ülemuse Monty inglise huumor on ületamatu.

Istungi päevast päeva firma garaazhis pisikeste ketassaagidega masina taga ja lasen metallipurul lennata. Imetore ja meeliülendav - pärast arvutitaga passimise tööd saan ma lõpuks ometi midagi käegakatsutavat tega. Iga võti on omapärane nagu lumehelves!

Kontoris saan õnneks ka inglise keelt harjutada, endal kipub keel veel vägisi sõlme minema. Valmistreitud võtmetele tuleb kontoris rõngad ja sildid külge monteerida ja pundid õigesse kappi pista. Küüned olen juba lihani maha murdnud ja pöidlaotsad on nagu vanal kitarristil. Alles täna õppisin viimaks nipi, kuidas küünte asemel võtmerõnga avamiseks teist võtit kasutada.

Ümbruskonda avastada saab ka. Küll on vaja värskelt ostetud ja välja üürimisele minevatest majades võtmed komplekteerimiseks kokku korjata või niisama midagi kontrollida. Firmal on tuhandeid võtmeid ja kuigi teoreetiliselt on nende kontrolli all hoidmiseks süsteem olemas, siis praegu valitseb siiski paras kaos.

Õhtuks olen parasjagu väsinud küll. Selg kipub masina taga küürutamisest kangeks jääma ja pea on uutest muljetest ja inimestest paks. Kuna Londonis on kell kaks tundi taga pool, kipub eesti inimestel uneaeg enne kätte jõudma, kui ma netti jõuan.

Aga küsimused-kommentaarid on blogisse või yahoo-maili peale igati oodatud! Luban, et püüan edaspidi hoolsamalt maailma-avastamise lugusid rääkida.