Kahe linna vahel

Viimase nädala mõtteis tiksub juba London. Viimased jõupingutused sessil ja linnatuled hoidke alt! Eile kuulsin ETVst geniaalset fs-i luuletust. Lähen ju Londonisse hoopis teiste tunnetega, kui päris esimest korda. Andekas noorajakirjanik eelmisel aastal loodetud tunnustust ei leidnud, hoopis musta masenduse. Nüüd aga olen Tartus tublisti vaimu turgutanud ja lähen uuele katsele. Ehk mitte niivõrd ambitsioonikalt, vaid lihtsalt lootes oma nišši leida. Ja kui väga vaja, siis saab järgnevat luuletust vajalikul hetkel meelde tuletada. Kurbus on nagu sitahäda: ebameeldiv tunne, mis igavesti ei kesta.

kurbus on nagu sitahäda
kas sa talle mõtled või ei
ikka ta tuleb
kus sa ka ei oleks
mida ei teeks
varem või hiljem
sa tunned teda
sa võid olla kodus
või tööl
anda endast kõik
või olla niisama
mängida tytrega liivakastis
seista treipingi taga
molutada raamatukogus
kõndida yle raudteesilla
Prenzlauer Bergil
minna kunstigaleriisse
Kreuzbergis
komberdada East Endis
kitsast trepist alla
kopituse haisus
nahkjaki taskus piletid
kontserdile Astorias
või kolmanda liiga mängule
juua sõpradega
Eestist toodud viina
jätta pulber teistele
leida Camdeni turult
helehallis hilishommikus
rariteetne Sistersi singel
või elada synnist surmani
Virumaa metsade vahel
soovimatagi mujale minna
leida yles loodus
selline mida sa naudid
avara vaatega mererand
kõrged punased mäed
mets või kõrb või raba
või autodest tormlev jõgi
järskude kivist kallaste vahel
ärgata naise kõrval
keda sa armastad
avada silmad
olla õnnelik
ja rahul
ja soovideta
heledas voodis

kuid veel enne
kui päev loojub
tuleb nii kurbus kui sitahäda
tuleb kehasse raskus
paratamatu ja tungiv
ja loomulik
ilus ta ei ole

Aastalõpupidude järelkaja

Detsember oli pungil jõuluvanasid täis, ma pole kindlasti ainus keda see silmini ära tüütas. Enda pühad möödusid aga mõnusalt ja tagasihoidlikult pere seltsis, kuigi suguvõsa külastamise programm oli tihe. Ei mingit hulluks shoppamist ja lõhkemiseni täis pugimist - olid mõnus pipargoogiküpsetamise lõhn, natuke verivorsti ja toredaid jutuajamisi lähedastega.

Millegipärast läheb pidusid iga aastaga rohkemaks: jõulupeod koolis, tööl, mitmes erinevas huviringis või sõpruskonnas. Head tahet on palju, aga ära tüütab ikka. Vist mitte ainult mind, tundub et järjest popimaks muutuvad maskiballid ja kostüümidega stiilipeod - et üritusel vähegi jumet ja vaheldust oleks.
Peale paari juhust, kus ma ainsana väljareklaamitud stiili nimel vaeva nägin, ma keeldun üritamast. Päris piinlik on elustada stseen Bridget Jonesi filmist, kus too Playboy jängusabakesega ülikonnastatud sünnipäevale sisse marssis.
Võib olla tulenevad minu vastuolulised kogemused ka pidude toimumisest erinevates kultuurikeskkondades. Mind pole veel suudetud ümber veenda selles, et eestlased on siiramad ja ausamad. Eestis on mõnus komme enne pidu sõbrantsiga kaltsukaid kammida ja üksteisele grimmi teha. Filmi teemalisel aastavahetuspeol Tipiks-Täpiks kehastumine on siiani hitt.
Londonis oli hea, kui kellelgi oli meeles pilapoest roosa parukas või torumüts haarata. Sorry, pole aega peensusteks, teksad käivad küll ja ega suurt seksikust saa kostüümi taha varjata!

Selle aasta "pirn" pärineb sõbralt, kes palus mind appi kursuse jõulupeoks Klu Klux Klani silmaaukudega valget torbikut õmblema. Sinu jaoks on see karneval, neeger! Londonis olen õppinud selliste teemadega eriti ettevaatlik olema. Usun, et enne natsimundri selga tõmbamist mõtleb enamus eestlasi hetke järele. Tookord jäigi sõber ilma kostüümita, juhuks kui peol oleks tundlikumaid välisüliõpilasi viibinud. Veidi on nukker, et kellegi rahvuslike paanikahoogude tõttu ajalootegelasi puudutavad naljad ühiskondliku halvakspanu osaliseks saavad. Ja nagu telerist nähtud standup comedy saated näitavad, siis ainsad, kes juutide või neegrite üle naerda julgevad on juudid ja neegrid ise.