Uudiseid

Tegelikult ma ju ei ela nii igavat elu, et teile midagi pajatada poleks...Lihtsalt on nii ilmatuma kiire ja viimased n2dal aega pole kodus internetti olnud.

Eriti meeldivad mulle v2ljas6idud kolleegidega. Igapaevaselt yliasjalikud inimesed lasevad kummi l6dvamaks ja lustivad kui lapsed. N2iteks kaisime paris ehtsal rulluisu-diskol. Olete ju n2inud 70-date Ameerika filme? Vilkuvad tuled, diskokera ja neljarattalistel uiskudel tasakaalu sailitada yritavad inimesed.

Kolmapaeval laulsin elus esimest korda karaoket. Ruum oli yyritud ainult oma inimestele ja veini voolas ojadena... K6ige habelikumadki said nokad lahti. Kuigi paar mikrofoni kaisid rahva hulgas ringi, meenutas yritus ikkagi jokkis koorilaulu.

Ja kui ma parasjagu kuskil ringi ei lusti, tuhnin ma kaasaga kodustele j6ulukinke otsida. Mida l2hemale pyhad j6uavad, seda suuremaks koduigatsus l2heb. T6en2oliselt lylitan ma koju j6udes oma vana mobiilinumbri ka sisse, et paremini k2ttesaadav olla. Saabume 20. detsembril ja lahkume 4. jaanuaril. NB! Tihedas sugulastekylastamise graafikus on veel piisavalt ruumi muudele toredatele inimestele :)



P.S Kuna ma v66ra arvutiga midagi asjalikku teha ei m6ista, siis ongi pilt kummuli. Pealkiri v6iks olla "Triin ja Remi poodlemas"

Neverland

Järjest enam tundub mulle, et Inglismaa meenutab Peeter Paani Ei-kunagimaad. Inimesed lihtsalt ei taha suureks saada. Milleks muretseda homse pärast, kui tööd teha ja pidu pidada võib juba täna.

Ühest küljest lahkuvad noored vanematekodust väga hilja. Firmasse tuleb kaebekirju üürnikelt, kellel on katki läinud triikraud, lamp, külmkapp... Selleks, et triikraud kortse välja võtaks tuleb sinna ka vett sisse panna. Lampi tuleb uus pirn sisse kruvida ning külmkappi sulatada, mitte fööniga, vaid tuleb vaid juhe seinast välja võtta.

Samas hoolitsevad naised enda eest väga hästi. Poodlemistuuride ja enese eest hoolitsemise pealt kokku ei hoita. Lastega tuttavaid on mul väga vähe. Hiljuti avastasin üllatusega, et mu siinne parim sõbranna - sale, blond, venelanna - on 37 aastane ning ägeda aktsendiga nalja viskav inglanna on juba 38. Mitte, et numbrid midagi loeksid.

Või ehk olen ma ise jõudnud sinna ikka, et oma üle kolmekümneseid majanaabreid päris poisikesteks pean. Eestis pidevalt piinanud tunne, et hakkan mingist üldtunnustatud elugraafikust maha jääma siin enam nii väga ei piina. Küll kõik tuleb omal ajal, elada on ilus.

Kultuur ja kriis

Päris sageli tuleb viimasel ajal ette ärevaid unenägusid. Ärkan öösel üles ja ei saa aru kes või kus ma olen. Miks ma pole Tartus, ei kiru meediateoeerikuid, ei tuhni raamatukogus? Tõeline identiteedikriis. Mõne hetke pärast meenub, et ma ju kogun Londoni ülikooliraha ja harjutan keelekeskkonnas päris inglist.
Kõige rängem on vaadata töö juures ringi sebimas marketingi tiimi. Lipsustatud kõrend, džempris keskealine, hüperaktiivne nooruk, pluss seelikus tibi, kes tähtsalt päevad otsa arvuti taga klõbistavad ning brändi arendamise teemal arutavad. Lauanurkadele kuhjuvad stiliseeritud voldikud, fotograaf jookseb ringi... Oehh, tean ju isegi, et olen lihtsalt kade. Hiljuti saadeti firma majade üürnikele laiali esimene infoleht. Oi, kuidas ma tahaksin seda kujundada, haarata tähelepanu, arendada päevakajalisi teemasid, lahutada meelt.
Selle asemel jooksen ma aga päevad otsa kontoris asuva võtmekapi ning all krõbekülmas laos asuva viilimismasina vahet. Oma eelmisest palgast ostetud Marks and Spenceri kleidiga pole mul siin midagi teha, määrdunud teksad on metallitolmu täis. Kapist väljaotsitud kõige soojemast kampsunist hoolimata sain eelmisel nädalal korraliku nohu. Ja ikka kaotab keegi võtmed ära, midagi on vaja nüüd ja kohe, midagi on alati kadunud ja alati olen mina süüdi. Tööl tulemust ja lõppu ei paista... Sombusematel päevadel on kolleegid ekstra mornid ja mina murust madalam. nuuks.
See eest taasavastasin ma ühe vana sõbra, kes mind tegusalt lohutab. Autoga mööda suurlinna purjetades üürgab mul täiel häälel klassikat mängiv raadiojaam. Juba kooliajal teadsin, et Bachi polüfooniad on parim vahend saamaks mõtteid päevamuredest eemale. Kõikidel pillirühmadel on võimalus soleerida, viis põimub ja areneb. Kõige selle jälgimine nõuab keskendumist ja muudele kõrvalteguritele mõtteruumi ei jää.
Eelmisel nädalal käisime lätlastest sõpradega Barbicanis kuulamas Kremerata Balticat. Baltlastest kammerorkestris pakkus lätlastele huvi kodumaine solist Gidon Kremer, meile aga mängukavas olnud Pärdi teos. Ei mäletagi, millal viimati klassikalise muusika kontserdil käisin, aga emotsioon oli võimas. Pelgasin pisut, et Pärt on liialt modernne ja arusaamatu, kuid viieminutine Passacaglia tekitas hoopis isu rohkema järele. Täielikult kaasa elama pani trillerdav Beethoven, kaaslastele istusid rohkem emotsionaalsemad ja rahvalikumad Tšaikovski ja Mendelssohn. Aga ehk mulle meeldibki ilu tema enda pärast, mõte liugleb viiulitega kaasa ja päevamured jäävad kaugele seljataha.

P.S Barbicanist korjasin üles bukleti Londoni jazzfestivali kavaga. Mul vist on linnas uus meelispaik kujunemas.

Mamma mia, Roma

Rooma elamuste top 10

1. - 2. Esimest ja teist kohta jagavad Forum Romanum ja Vatikan. Esimeses tehti juba ammu demokraatiat, teises tõmmatakse kristliku maailma usuelu nööre. Päris võimas oli lauspäikese käes nurga tagant astuda väljakule, mis ajaloolisi varemeid nii tihkelt täis et hinge võtab kinni. Turiste tervitas Tituse kaar ja sambaid oli püsti viisipäraselt vertikaalselt ja horisontaalselt. Aupaklikult toetasime väsinud istmikku tuhandeaastasele kiviblokile.

Vatikani jõudsime pühapäevahommikuse missa ajaks. Hommikune missa pani hingekeeled värisema ja samas aitas vältida inimmasse, mis lõuna paiku tsunaamina kohale jõudsid. Seekord polnud küll piletirahast kahju, et Basilica di San Pietro kupli alla ronida. Õigupoolest kujunesid kõik 520 trepiastet parajaks vaevarikkaks palverännakuks. Kuplialusele rõdule jõudes oli tunne aga ülev. Ideaalselt helises pühalik koorilaul ja kardinalid marssisid hanerivis altari ette. Mõningase hilinemisega jõudis isegi viirukilõhn kupli alla. Veidi hinge tõmmanuna läksime päris katusele välja, et linnavaadet nautida. Basiilika oli uhkete laemaalingute ja skulptuuridega. Michelangelo Pietà tundis ära lähedaloleva rahvasumma järgi. Sixtuse kabeli ust kahjuks oma lollusest üles ei leidnud, aga kuplist alla jõudnuna oli jalad õige pehmed. Pehmelt öeldes Triinul jalad võdisesid... erutusest. :D (ääremärkus by Remka). Tunded jäid üsna segased.

Tänapäevases pildis näeb tuhandeid turiste, kes õlgade kinnikatmise nõude peale nina krimpsutavad ja higises pihus veepudelit pigistavad, samal ajal kaaslastega kõigis maailma keeltes lärmakalt juteldes. Teisest külest loob fantaasia pildi minevikus frescosid maalinud ilmakuulsatest kunstnikest ja Vatikani vandenõudest.

3. Pantheon. Filigraanne kassettlagi. Lihtsalt ilus hoone. Väljepeetud detailidega ja eriline. Võib vaid tänada kristlasi, kes paganlikku templit maha ei lammutanud, vaid enda järgi kohendasid.

4. Jahe Vino bianco. Kui esimene päev möödus hoolsalt mööda iidseid maamärke trampides, siis pühapäeval võtsime kohe tõsiselt aja maha. Poleks arvanudki, et pudel või mõni veel pargi varjus nii meeliülendavalt mõjub. (jube klishee: by remka). Villa Borghese parco oli ise ka tore ja varjuline ja aus. Puudel on oma mõte (ohkas remka sügavamõtteliselt).Kena vaade linnale, toredad tänavamuusikud ja ringiveerevad tandemrattad.

5. Purskkaevud. Kaunituseks igale piazzale. Kõige toredam oli aga see, et enamuses tuli skulptuuride seest välja jahedat joogivett. Triinule väiksele platsile pressitud hiigelsuur Trevi purskkaev meeldis väga. Remkat jättis värk suht külmaks. Proportsioon ei sobinud, kuigi detailsus oli hea. Segas vist, et LED valgusteid polnud nagu tänapäeval kombeks.

6. Pizza ja Spagna. Hispaania treppidel pizza järamine ning selle peale külma vino biancot rüübata tundus asjakohane. Triinka arvas, et mul on prostituutidega miski asi. Et pidin elevil näoga kõigile rääkima, kuidas see oli Hispaania saatkonna territoorium ja saadi vabalt dirty businessi teha. Remka ei saa, aru, what's a big deal? Triinka oleks ka teistel treppidel vabalt pizzat söönud. Remka ei oleks.

7. Trastevere - vaiksem, tänavakohvikulisem linnaosa teisel pool Tiberit, nunnusillad vahel. Jões oli vett vähavõitu. Kliimakuumenemine.

8. Piazza Navona ja teised lugematud analoogid - Vahva plats hingetõmbepausiks, kui suudad välja kannatada stepptantsijaid, nukrameelseid lõõtsatõmbajaid, romantiliste maalidega kauplejaid ning aafriklasi, kellel jube palju Prada ja Gucci kotte ning päikseprille üle oli. Ja miskeid kõrinaid, automaat seebimullitajaid ja muusika taktis tantsivad magnet-miki-hiiri. Value for money, mõtles keskmine briti abielupaar.

9. Colosseo - ei olnud üldse äge. Tallinna Lilleküla staadion jätab kah võimsama mulje. Ajalugu ajalooks, aga seda on parem vaadata nt Gladiaatori filmist, kui higiste turistide ning asfalteeritud/konserveeritud müüride vahel püüda mõista, sest vasakul on rinnatis 21. sajandist ning järgmisele tasandile viib lift, kuna 21. sajandil on ka invaliidid täisväärtuslikud ühiskonna liikmed.

10. Il Vittoriano - Uhke monumentmaja hobustega katusel. Potikilde seesasuvasse muuseumisse vaatama ei läinud, vaid lasime end võluda mastaabil ja monumendi monumentaalsusel. Il duce ise olla seal kõnesid maha pidanud. Mõte sellest läheb eestlaste imagoga idanaabri juures väga kokku. Võtkem isiklikult.

Rooma mõned vead ka.

1. Lutikad hotellis. - Vesta Residence's pidasid nad Remka kulul rikkaliku õhtusöögi (Remka: siiani sõgeleb... Triinkat nad millegipärast üldse ei puutunud).
Jätkame...

2. Mis siin ikka viriseda... Sitsiiliat kaheks nädalaks rolleriga avastama minna tahaks.

m.o.t.t.

Tegelikult oli enne Roomas käiku väga vahva ja eksootiline Notting Hilli karneval, mille pildirida tasuks kindlasti koos heliga vaadata. Katsetasin nimelt esimest korda korralikumalt oma uut ja väga poppi digidiktofoni. Väärt riist, loodan sellega tulevikus suuri tegusid teha.

Aga festival oli võimas! Esiteks tõestas, et ei tasu alati kaaskodanike kurbadest kogemustest ennast heidutada lasta. Majanaabrid nimelt pajatasid, et eelmisel aastal olevat karnevalitee ümber suured raudaiad püstitatud ja jahutavat jooki olnud suisa ilmvõimatu hankida. Kübarapaar pistis aga kosutavad õlled ilma probleemideta kotipõhja ja tantsis üheskoos põletava päikse käes kostüümide käes vaevlevate mustadega põnevate rütmide saatel kaasa tunde ja tunde.

Notting Hilli karneval on kindlasti mõnus suvine üritus, mida eestimaistelgi turistidel tasuks väisata. Rikkasse ja "poshi" linnakvartalisse pannakse kahel päeva jooksul ringiratast käima põnevaid muusikalisi palasid pakkuvad masinad ja fantaasiarikaste kostüümidega shokolaadinahksed asukad kunagise Briti Impeeriumi kõikvõimalikest sateliitriikidest. Multikultuursuse väljanäitus ja lihtsalt mõnus pidu... Soovitan soojalt!

Virtuaalne mina

Ülekaaluline Suurbritannia

Inglise ajakirjandus tuletab usinalt meelde, et statistika järgi on britid Euroopa rahvastest kõige tüsedamad. Riik kulutab miljoneid naelu, et promoda tervislikku toitumist. Tulemust aga ei paista. Pole ka ime, kui rahvusroaks on friikartulid, rasvas praetud kala ja peoga rohelisi herneid kõrvale.

Esmaspäeval nägin ka oma silmaga ära, kuivõrd vastab tõele teiste statistikute uurimus, mille järgi kasvavat kiirtoitu mugiva raseda järeltulijast samuti ülekaaluline. Prügitoiduga loote geneetikat ehk ei muuda, aga lapsepõlves kujundatud söömisharjumusi on reklaamide abil paganama raske muuta.

Lõunapausi ajal istus minu kõrval kopsakas neegrimamma pipipatsidega pisitüdrukuga, kes ühes käes lutipudelit pigistas ja teisega friikaid näksis. Kartulikuhi taldrikul oli nii kõrge, et pliks ei paistnud selle tagant hästi väljagi. Tõepoolest! Ja kui tal enamus sellest järgi jäi, lasi mamma roa koju kaasa pakkida. Ega siis toit mängimiseks ja raiskamiseks pole...

Laupäeval käisim Remiga Oxfordi avastamas. Et aga vihma käes pisut ebamugav ringi patseerida oli, siis tutvusime hoopis rahvusköögiga. KFC ehk Kentucky Fried Chicken on Ameerika päritolu McDonaldsi mõttekaaslane, mille firmaroaks friteeritud kana. Filiaalid on Inglise linnades iga nuka peal ja alati rahvast täis.

Oma wrapist ampsu võttes ei saanud ma esialgu kuidagi aru, mis must kärakas Remil hamburgeri kõrval lebas. Ja mis siis selgus - kuulus kentuki kanakoib see oligi. Kõrval pistis sedasama kraami kõrvuni õline paarike, teises lauas aga olid kärulastega välja tulnud mammad tellinud terve vaagna. Terve söögikoht oli kärssanud õli lõhna täis ja põrandki läikis rasvaplekkidest vastu. Kana istus kõhus nagu kivi ja midagi normaalset suutsin ma süüa alles järgmisel õhtul.

Nüüd ma siis vähemalt tean, kuhu ma tagasi ei taha minna. Mis aga meelitab sinna miljoneid teisi inimesi jääbki müsteeriumiks, see söök pole ju isegi maitsev! Taaskord tuli silme ette South Parki multika versioon sellest, milliseid sajajalgseid mutantkanu kiirtoiduketi tööshoidmiseks tapamajja saadetakse.

Autoga suures linnas

Täna oli viimaks esimene päev, kui ma oma Fordikese maja eest pikemaks tiiruks välja ajasin. Töö nõuab üha rohkem võtmemasina käitamise kõrval ka muud ringisebimist ja jala kõikjale enam ei jõua.

Vasakpoolse liiklusega harjub üpris ruttu. Kõige lihtsam on meenutada Tartu ühesuunalisi tänavaid ja pilt ei tundugi enam nii vale. Ja vasakpoolne rool on aitab hoida paremat ülevaadet kitsastel tänavatel parkivatest autodest, ei pea kartma, et kellelgi kogemata oma laevaga peegli küljest sõidan.

Suurimaks sõbraks on muidugi satnavigaator. Majanaabri oma, selline iseloomuga tükk. Kui ma kolm korda valesti olin ringtee pealt valesti maha pööranud, siis solvus ja keeldus edasi teed juhatamast. Tuli pisut pai teha, siis mõtles ümber.

Natuke traagikat sai muidugi ka. Lõunaks poodi võileiva järele sõites olin õige tee otsimisega nii ametis, et ei pannud tähele sebra ees põlevat punast foorituld. Õnneks olid kaks pensionäri piisavalt hea reaktsiooniga ja jõudsid eest ära hüpata. Papid olid koguni nii tublis vormis, et jooksid mulle poe juurde parklasse järgi ja andsid tubli ülevaate briti vandesõnade nimistust. Võttis pisut aega, et enesekindluse jäänused kokku korjata ja tööle tagasi sõita.

Aga inglise auto rooli ma parema meelega enam ei istu. Eelmisel nädalal sain kodutänavail majanaabri autoga tiiru teha. Kõige parem nipp hoida kogu aeg vasakut kätt käigukangil, et õigel hetkel parema pihuga autoust ei krabaks. Ka oskasid silmad leida ainult paremat peeglit, keskmise poole kael kohe ei paindunud. Ja kõige hullem on see, et kogu mõtlemine läheb automaatselt peegelpilti. Käiku tahaks peeglis vahetada ja siduri asemel gaasi anda. Mõistusega tean küll, et kõik on sama, aga millegipärast läheb ikkagi kõik sassi.

Aga mis siis ikka. Homme jälle autoga tööle ja juba õige varsti purjetan ringi nagu vana kala. Hästi ettevaatlikult siiski...

Võtmemeistri seiklusrikas elu

Õigupoolest olen juba üle kahe nädala Inglise maa pinnal viibinud ja aeg suisa lendab. Kõige suurem mure oli muidugi tööga, silme ees oli kujutluspilt kuude pikkustest otsingutest. Ametit pakuti mulle aga juba kaks tundi peale Londonisse saabumist. Firmas, kus majakaaslane töötab, oli abikäsi vaja ja ta ei "saanud ju vaadata, kuidas ma virelen". Virelemisest on muidugi asi kaugel - maarjamaiseid makarone kapis vel jätkub.

Alguses oli juttu kinnisvarafirma assistendi tööst. Aga ametinimetuseks sai hoopis Key Master ehk siis võtmemeister. Töölepingu järgi pean ma ametikohal kuuletuma ainult kuradile endale. Päriselt ka. Ülemuse Monty inglise huumor on ületamatu.

Istungi päevast päeva firma garaazhis pisikeste ketassaagidega masina taga ja lasen metallipurul lennata. Imetore ja meeliülendav - pärast arvutitaga passimise tööd saan ma lõpuks ometi midagi käegakatsutavat tega. Iga võti on omapärane nagu lumehelves!

Kontoris saan õnneks ka inglise keelt harjutada, endal kipub keel veel vägisi sõlme minema. Valmistreitud võtmetele tuleb kontoris rõngad ja sildid külge monteerida ja pundid õigesse kappi pista. Küüned olen juba lihani maha murdnud ja pöidlaotsad on nagu vanal kitarristil. Alles täna õppisin viimaks nipi, kuidas küünte asemel võtmerõnga avamiseks teist võtit kasutada.

Ümbruskonda avastada saab ka. Küll on vaja värskelt ostetud ja välja üürimisele minevatest majades võtmed komplekteerimiseks kokku korjata või niisama midagi kontrollida. Firmal on tuhandeid võtmeid ja kuigi teoreetiliselt on nende kontrolli all hoidmiseks süsteem olemas, siis praegu valitseb siiski paras kaos.

Õhtuks olen parasjagu väsinud küll. Selg kipub masina taga küürutamisest kangeks jääma ja pea on uutest muljetest ja inimestest paks. Kuna Londonis on kell kaks tundi taga pool, kipub eesti inimestel uneaeg enne kätte jõudma, kui ma netti jõuan.

Aga küsimused-kommentaarid on blogisse või yahoo-maili peale igati oodatud! Luban, et püüan edaspidi hoolsamalt maailma-avastamise lugusid rääkida.

Tartu-London roadtrip vol2

5. päev

Kui Hamburgist välja sõites ladistas taas vihma, siis mida lähemale Hollandile seda paremaks ilmaolud ka muutusid. Võib öelda, et lausa palavaks ning üha enam hakkasime puudust tundma töötavast konditsioneerist. Groeningenisse Hollandis püüdsime ka sisse sõita, kuid kuna sattusime järjekordsesse ummikusse, siis otsustasime piki rannikut juustupealinn Alkmaari peale edasi minna.

Enne Alkmaari pöörasime ka väiksematesse külakestesse sisse. Triinule nunnumajad ning kanalikesed väga meeldisid. Teeäärsetel põldudel ja poldritammidel sebisid ringi lambad, hobused ja muud pudulojuseid. Kuulsaid vanakooli tuuleveskeid on maastikku väha järgi jäänud. Seevastu on aga külluses kaasaegsemaid, mida jätkub iga küla nuka peale terve rivi.

Alkmaaris leidsime probleemideta oma kämpingu ülesse ning väsimusest hoolimata vaatasime ära ka nunnumajadega lähedaloleva Bergeni küla ning turistidest suhteliselt veel avastamata Bergen am zee rannaküla/ranna. Päikest võtta ja ujuda küll enam ei saanud, aga jalgupidi vees on ju ka tore piki veepiiri kõmpida.

6. päev

Kuues päev viis Amsterdami, kus Remi oli varem käinud, kuid Triinkal oli oioioi-põnev. Amsterdam on Kopenhaageni kõrval tõeline jalgratturite paradiis. Autole parkimiskohta leida oli üsna närvesööv ning samas tuli pidevalt jälgida, et kuskilt mõni uljas rattur teel ette ei hüppaks.

Remil muljeid ei ole. Aga ära eksida oskas ta ikka, nii et Triinkal õhtuks jalad korralikult tuld lõid. Kanalite ääres võiks vist nädalaid jalutada ja kogu aeg midagi uut ja põnevat avastada – toredate ornamentidega tihedalt üksteise küljes kinni majad, kanepihaisused keldrikohvikud turiste meelitamas. Kuhu iganes võimalik on jalgrattaid lukustatud ja enamasti pole tegemist sugugi harilike kaherattalistega. Ampsterdamlased on nutikad neid vastavalt vajadustele kohendama – näiteks lisama mõne hädavajalikemate asjade transportimiseks kasuliku korvi või kasti. Lapsi või siinmail populaarseid pisikesi koerakesi mahub ühe sõitjaga kaasa kohe hulgim – põnnid olid turvarihmadega kinnitatud pikendatud esisilla peal istumiskastis, suurematele oli pandud istumiskoht pulgale ja tühjalt ei seisnud ka pakiraam. Sõitsid nii noored preilid kui ka lehvivate habemetega vanemad härrasmehed. Jalakäies pidid silmad ka kuklas olema.

Ka kuulus punaste laternate tänav ei tekitanud väidetavalt Remis seekord mingeid emotsioone. Päevasel ajal oli vaateakendel vähe end pakkuvaid tädisid näha, kuigi kõikidele maitseeelistustele oli midagi saada – tüsedad idamaiseid ja mustanahalisi plikad, räsitud keskealised daamed ning pisikestes bikiinides päris noorukesi kondiklõbinaid. Aga palun! Soovijatele leiduks väljarenditavaid aknaid veel, karjäär missugune, hoolitseva ametiühinguga ja puha. Peaasi, et turistidelt viimanegi eurosent välja meelitada. Tuleb tunnistada, et keskpäeval väikeste lastega punaste laternate tänaval jalutavaid peresid oli küll pisut võigas vaadata...

Muidu on Amsterdam kahtlemata linn, kus tahaks kauem kui mõned tunnid veeta.

Edasi viis tee Haagi, kus ootas ees kohtumine Remi vana sõbra Wouteriga, kes lahkelt kohe linna parimaid kõrtse tutvustas. Soe kõhutäide kulus võileibadele vahelduseks küll hädasti ära. Järjekordses kämpingus Delfti linna lähedal maitses uni hea.

p.s. kämpingutes ööbides on tekkinud tõsine soov oma kitsavõitu telk teiste eurooplaste eeskujul ühe korraliku autokaravani vastu vahetada. Aga..noh..eks pinsipõlves jõuab, kui maja ja korralik keskeakriisi bike ostetud ning trobikond lapsi suureks kasvatatud :D

7.päev

Autosõidust hakkab kergelt siiber saama ja millegipärast tundub, et tegemist on miski vandenõuga, kuna alati, kui me kuhugi randa läheme, läheb päike pilve taha.

Jätkasime teekonda Belgia ja Prantsusmaa suunas, kus Dunkerque’st praam meid kenasti Doverisse toimetaks.

Belgia rannik on kena ja liivane. Kõrged luited ja pikad liivased rannaribad sirutamas kogu ranniku ulatuses. Oleks vaid aega rohkem olnud. Lõpuks tekkis juba kartus, et suudame broneeritud praamilt maha jääda, kuna kauniste randadega kaasnevad ka autodega suvitajatemass, kes pisikeste linnakeste tänavad üsna umbe ajavad. Õnneks suutsime end kiirteele välja veeretada ning õnnestus isegi varasema praami peale jõuda, mis meid 2 tunniga Doverisse viis.

Doverist vaid paarkümmend miili põhjapoole jääb pisike Cantebury linnake, kus Andreas meid juba ootas, et tervist ravida, nagu ta ütles. Plaan nägi ette kohalike vaatamisväärsustega tutvumist, õlut, õlut ja veelkord õlut ning ka kohalike roogade ja eestlastega tutvumist. Cantebury katedraal, kesklinn, Guiness, Strongbow, 7x Stella Artois, Fish and chips, Potato and mash, Viru valge, mustikamahl antioksüdantidega... ja ka miski film, mida Remi eriti enam ei mäleta.

8. päev

Umbes 70 miili ning olimegi kohal. Triinul on endiselt uih ja aih ja seosed Agatha Christie Mõrvad Midsomeris ning Hercule Poiroti’ga. Vajame und ja aega aklimatiseerumiseks.

Tartu-London roadtrip vol 1

1. päev

Nukker oli seista hommikul tühja toa sees. Öösel ei saanud und. Pakkisime kokku oma kola teadmata, mis meid ees ootab.

Läti ja Leedu möödusid kiiresti. Lätis sadas, aga lõuna pool tuli päike välja ja Poolas on juba täitsa suvi. Lätis roolis Triinka, kes pole adrenaliinishokist siiani toibunud. Põhjuseks lõputud rekkad ja muud suuremat sorti autod, mis igal pool ette jäid ning kellest mööda sõitmiseks julgust väheseks jäi. Pole ka kiirendus see, mis tühja autoga. Ja nüüd teab ka Triinka, et kui Remka ütleb „vasakule“, siis tähedab see tegelikult paremale pööramist.

Ka kartus, et Leedu takistuseks osutub ei pidanud paika, kuna kahe aasta tagune maksmata kiiruseületamistrahv Panevezhise lähedal ei läinud kellelegi korda. Endiselt vastab tõele ka see, et Baltikumi kehvimad teed on Lätis.

Leedu-Poola piiril ootas meid 90ndate algusest tuttav vaatepilt. Rekkajärjekord alustas juba 10 km enne piiri ja nii tuligi enamuse lõpukilomeetritest Leedu pinnal vastassuunavööndis vastutulevate autodega kauboimänge mängida. Mina ei saa aru, mida nad seal Narvas kurdavad.

Poolas Suwalkis võttis meid oma külalistemajas vastu lahke pan, kes inglise-vene-poola segakeeles kõik orgunnitud sai. Eks hommikul paistab, mis keeles ja mis numbritega ta arve kirjutab. Õhtusöögiks pakuti perenaise enda tehtud imehead porgandi-klimbisuppi ning sealihapraadi, mis loputus alla kohaliku Lomza õllega. Uni tuleb.

p.s. tagavaatepeeglist tunneb Triinka puudust. See on küll olemas, kuid kahjuks näeb sealt vaid karpe, kotte ja kaisukaru.

2. päev

Hommikul oli pan Lezczisnky sama ärevas meeleolus, kui õhtul. Söötis kõhu vägevalt täis ning saatis laia naeratusega teele. Teekond viis Gdanski suunas väidetavalt mööda väga maalilist marsruuti, mida see ka oli, kui välja arvata kõike seda segav taevast alla sadav pidev tihe vihm. Alles enne Gdanskit tuli korraks ka päike välja. Maastiku märksõnadeks siiamaani kõrged täiskasvanud alleed kitsaid teis ääristamas ning üsnagi voolavas vormis Poola põllud, mille vahel üksikud metsatukad ning riburadapidi järvesid. Kui vihm ja mõningad äärmiselt kehva asfaldiga teelõigud välja arvata, siis polnud väga vigagi.

Hullemaks läks olukord aga, kui Gdansk lähenema hakkas. Auto-autos kinni, et linna sisse saada, et seal sees olla ning ka välja saada. Otsustasime, et sinna küll ööbima ei jää ning panime Slupski (Kolobrzegi) poole edasi, et järgmisel päeval veidi rohkem merd nautida.

Gdanski ainukeseks väärtuseks on tema fantastiline vanalinn, täpsemalt selle 2 peatänavat, kus elu käis. Kõrge punasest tellisest raekoda ning barokne hoonetefront Ning, mis iga avaliku ruumi puhul peamine. Elu käis. Arhitektuur oli vaimustav.

Gdanskist välja saamisega läks seevastu circa tunnike liiklusummikutes istumist. Ja loomulikult oli vaja igast külakesest läbimisel kiirteele panna valgusfoor. Teate ju, et Poolas üks küla lõpeb ja teine hakkab. See eest oskame juba varsti Poola raadiost kõlavatele lauludele kaasa laulda. Ja reklaamidki hakkavad pähe kuluma – vu.vu.vu.online.pl näiteks reklaamis pidevalt miskit toredat veebisaiti.

Aga siiski-siiski oleme nüüd otsaga Kolobrzegi kämpingus, mere ääres, ca 100 km Saksa piirist. Homme ootab avastamist võimalik kuurortpiirkond oma liivadüünidega. Ilm on ka õnneks heaks läinud ning päike sirab taas. 12 tunniga 700km... homme võtame vabamalt.

Ja müstilisel kombel on auto üks külg ühtlaselt ja tihedalt pigiga kaetud, samas kui teisel pole märkigi. Oh, Poola teed!

3. päev

Vabamalt... arvas Remi eile, aga võta näpust. Hommikusöök tuututavate rongide helide saatel kämpingus söödud, oli ilm päris tuuline. Koos teiste vaprate sallidesse mähitud puhkajatega seadsime sammud randa. Suveniirilettidest suutsime mööda trügida ja Triin sai varbadki märjaks kastetud. Veerand tunniga – tehtud, nähtud.

Seadsime auto nina Tczshczhjne :P linnakese poole rannikul, kus Remi arvutiprogramm lisaks piiriületamisele meeliülendavaid rannikuteid ja –vaateid lubas. Linna poole sõites jätkusid imeilusate alleedega ääristatud teed ja näha sai kõrgeid ja tihedaid pöögimetsi. Linna sai üle jõe praamiga, täitsa tasuta. Tagasi sai ka tasuta, sest Saksamaale ei tahtnud meid seal keegi lasta. Umbkeelsed piirivalvurid laiutasid käsi ja osutasid sildile, mille järgi lubati üle ainult jalamehi, jalgrattureid ja busse. Tunnike praamijärjekorras ja padavai ringiga järgmisse piiripunkti ca 100 km lõunapool Szezczyni lähistel, kust suur ja lai autobahn soovijaid 125km kaugusele Berliini sõidutas.

Võtsime suuna Rostocki peale, kuhu jõudmisest polegi midagi suuremat raporteerida. Mis seal ikka: põld vasakul, põld paremal, tuulegeneraatorid vasakul, tuulegeneraatorid paremal ning kõige selle „ilu“ keskel kaherealise tee paremas servas üks väsinud ja koorma all kannatav Ford (mõnedele ka fordibeebi), kelle jaoks tundus kiirus üle 130 tõsise katsumusena.

Lisaks ladistas vihma nagu oleks üleilmne kliimasoojenemine juba praegu lõpusirgele jõudmas. 220 km piirist Rostocki kulus kiiresti.

Hansalinn Rostockis olukord palju ei paranenudki. Autost välja tulemine nõudis tõsist tagasundimist. Mis siis huvitavat? Rostocki peaks ilmselt suunduma need, kel soovi näha, kuidas taaskord üks linnakeskus on autovabamaks saanud. Kopenhaagen oma eeskujuga on ilmselt sütitavaks eeskujuks olnud. Ja tulemus oli värske, ilmselt üsna kallis, kuid töötav. Rostockis Remit autodemass ei häirinud, vastupidiselt teisele hansalinnale Gdanskile.

Mingitel ebamäärastel põhjustel ei kuulu aga igas linnakeses parkimislahenduste uurimine ja tänavakivide pildistamine üldsegi Triinu ideaalse puhkuse ettekujutuse hulka. Käsikäes jalutamise ja välikohvikutes mõnulemise jaoks on aga ilm olnud liiga jõle ja linnadesse jõuame me alati õhtuti, mil poodlemiskeskused ja muuseumid kõik suletud on. Lohutuseks jõime Rostocki kesklinna pagariäris Cafe Latte für zwei ja sõitsime edasi.

Teepeal süvenes veendumus, et plaanitud ööst telgis Läänemere kaldal Kühlungsborni kämpingus ei tule küll midagi välja. Teed aga ääristasid hirmkallid rannahotellid ja spaad. Hetkel, kui mõte autos magamisest ei tundunudki enam nii jubedana, jäi tee äärde pisike Agnese pansion, kust neid ridu kirjutame.

Siin jagame ka oma viimast kodumaist päritolu söömaaega. Leib on õnnetul kombel hallitama läinud, viimase viisaka viilu poolitasime. Aga kukeseene-Merevaiguga salaami on tõeline delikatess, eriti kui veel tomatit kõrvale ampsata.

Skoor – umbes 500 km sõitu ja kaks väga väsinud inimest.

4. päev

Väsimus hakkab kontidesse jõudma, aga päev oli aus. Hoolimata vahelduvatest vihmahoogudest püüdsime vapraid ekskursante mängida. Esimesena võtsime ette Lübecki, mis oli mõõõnusa koduse hansalinna nägu. Sarnane kultuuritaust on kohe tunda.

Läbisime infopunktist saadud kaardi abil tubli ja õpetliku jalgsitiiru. Kogu kohustuslik värk: linnaväravad, raehoone, toomkirik ja palju muid pisemaid kirikukesi ning igat sorti poekesi. Valdavat tooni andis punane telliskivi, palju tiirutas ringi jalgrattureid. Kuid inimesi oli liikvel üsna vähe. Saime päris hea ettekujutuse, millised võisid Tartu toomkiriku varemed oma hiilgeaegadel välja näha. Ausalt öeldes tundub Tallinn hansalinnana isegi võimsam, sest Lüübekis on vahemaad suuremad, uued-vanad majad segamini ja selline ahhaa-elamus valgub ka nagu laiali. Või ehk oli meie kesises kogemuses taaskord oma osa ka tuulisel ja hallil ilmal.

Hamburg ei hellitanud samuti. Vihma ladistas ja peale kerge tiiru Rathaus platzi ümber ning kiiret pilguheitu Reeperbahnile polnudki rohkemaks eriti tuju ega tunnet. Istuks vaid varjus ja rüüpaks head saksa humalavett.

Reeperbahn oli paras pettumus või mida punaste laternate tänavalt ikka oodata. Haises ning peale sexshoppide, kinode igale maitsele ning täidlastele ära hooratud naisterahvastele polnudki nagu midagi ohhoo-ahhaa’t. Oleks siis keskkondki ilus nagu Amsterdami vastav piirkond, kuhu ülehomme jõuame.

Eesti ja Inglismaa suitsukeelu valguses hakkas väga silma, kui hooletult suitsetamisse ja kerge õlle tarbimisse suhtutakse. Isegi miski raudteejaama turvamees libistas üsna avalikult tööpostil.

Hamburgis otsustasime ka niipalju kui võimalik saksa keelt purssida, kuna inglise keelt rääkides on üsna mitu korda tõrjuv hoiak võetud. Triinka on meie pere sakslane. Mõistab küsimust ja oskab Ja oder nein ning danke schön öelda. Remka oskab seevastu zwei Holsten, bitte peaaegu aktsendivabalt esitada.

Triinkale meeldis läbi metrooakna paistev sadam. Palju vahvaid purjekaid: puidust läikivate dekkide, uhkete mastide ja romantiliste nimedega. Kõndida poleks tõesti enam suutnud.

Lõpuks oleme äärelinna hotellis Panorama, kust avaneb hunnitu panoraam mööduvale mitmetasandilisele autobahni’le.

Skoor: 2 avastatud linna, lõpule jõudnud Eesti toiduvarud ning 150 km kiirteed.

Tahan ka reisile!

Viimasel ajal jätavad töö-kool vaevalt aega hingamiseks. Eriti põnevad on reeded Priit Pulleritsu käe all reporteritöö kursuse jaoks artikleid kribades. Aga ka igapäevatöös juhtub päris põnevaid asju ette - kohe kahju, et ei jää aega keskendumiseks.

Järgmine asi sobib rubriiki - ÕPETUSSÕNU TURISTIDELE. Raamat on ise ka hästi tore, autor kah.
.....................................

Egiptuses giidina töötanud ja mitmetes islamimaades reisinud Juune Holvandus toob kauged maad lähemale raamatuga „Arabesk, vesipiip ja umma”, mis on täis pikitud lõbusaid tõsielujuhtumisi ja prakilisi näpunäiteid turistile. Kirsiks tordi peal on fotograaf Aldo Luua värvikad pildid.

„Mõte raamat kirjutada tuli meil sõpruskonnaga Kairos olles. Püüdsin kirjutada just turiste silmas pidades. Aga samas püüdsin avada islami kultuuri ja tratsitsioone laiemalt. Raamatu viimased peatükid räägivad Türgist, Tadžikistanist, Usbekistanist, Egiptusest, Tuneesiast ja Marokost eraldi. Islamiriigid on ju samuti erinevad,” jutustas autor teisipäeval raamatu esitlusel.

Ühed kasulikumad näpunäited õpetavad turisti turul (suuk) käituma – Oriendi lärmakatest ja pealetükkivatest kaupmeestest on vast kõik kuulnud. Üks levinumaid võtteid, millega ostjat poodi meelitada, on teda kiita ja pakkuda tassikest teed või kohvi. Kuigi tasuta jook on sõpruse märgiks, tuleks viisakuse mõttes vähemalt üks pisiasi ära osta.

Kuna tingimine on müümise-ostmise juures asendamatu tegevus, tuleks huvi ilmutada ainult sellise eseme vastu, mis tegelikult ka osta soovitakse. Kõrgest hinnast keeldumisel nõuab hea toon tundelist selgitust teemal, miks hind liialt kõrge tundub. Rahaga avalikult vehkida pole viisakas.

Omamoodi käitumisetikett kehtib randades. Kohalikud päevitamist ei armasta, küll aga meeldib neile ka rannas kaubitseda. Eraldi tüübid on beach boy’d, kes meelalt ringi vaatavad ning endale rikast eurooplannast kaasat üritavad leida, vanus ega välimus pole sel puhul sugugi määravad. Hotellide erarandades või basseini ääres liigub juhuslikke tegelasi vähem.

Arvestama peaks sellegagi, et kuigi randades määritakse pähe kõikvõimalikke lõbustusi nagu kaamelisõit, akvalangiga sukeldumine, paadisõit ja langevarjuga lendamine tunduvalt odavama hinnaga kui ametlik reisikorraldaja seda teeb, siis teenuseid vaidlustada või mittemeeldimist väljendada ei saa.