Järjest enam tundub mulle, et Inglismaa meenutab Peeter Paani Ei-kunagimaad. Inimesed lihtsalt ei taha suureks saada. Milleks muretseda homse pärast, kui tööd teha ja pidu pidada võib juba täna.Ühest küljest lahkuvad noored vanematekodust väga hilja. Firmasse tuleb kaebekirju üürnikelt, kellel on katki läinud triikraud, lamp, külmkapp... Selleks, et triikraud kortse välja võtaks tuleb sinna ka vett sisse panna. Lampi tuleb uus pirn sisse kruvida ning külmkappi sulatada, mitte fööniga, vaid tuleb vaid juhe seinast välja võtta.
Samas hoolitsevad naised enda eest väga hästi. Poodlemistuuride ja enese eest hoolitsemise pealt kokku ei hoita. Lastega tuttavaid on mul väga vähe. Hiljuti avastasin üllatusega, et mu siinne parim sõbranna - sale, blond, venelanna - on 37 aastane ning ägeda aktsendiga nalja viskav inglanna on juba 38. Mitte, et numbrid midagi loeksid.
Või ehk olen ma ise jõudnud sinna ikka, et oma üle kolmekümneseid majanaabreid päris poisikesteks pean. Eestis pidevalt piinanud tunne, et hakkan mingist üldtunnustatud elugraafikust maha jääma siin enam nii väga ei piina. Küll kõik tuleb omal ajal, elada on ilus.
2 kommentaari:
Hmm... ka dubais tundsin ma seda, et me, eestlased, tahame tõesti ikka 25-selt tippjuhtideks, 30-selt maja, autot ja kahte last ning 45-selt saame südamerabanduse. :) 45-selt võiks ikka veel ju pool elu ees olla, 25on siis ju laps alles!
täpselt samad tunded Rootsist. Eestis on lihtsalt selline rabelemise-ruttamise komme, mis teha.
Postita kommentaar