Võtmemeistri seiklusrikas elu

Õigupoolest olen juba üle kahe nädala Inglise maa pinnal viibinud ja aeg suisa lendab. Kõige suurem mure oli muidugi tööga, silme ees oli kujutluspilt kuude pikkustest otsingutest. Ametit pakuti mulle aga juba kaks tundi peale Londonisse saabumist. Firmas, kus majakaaslane töötab, oli abikäsi vaja ja ta ei "saanud ju vaadata, kuidas ma virelen". Virelemisest on muidugi asi kaugel - maarjamaiseid makarone kapis vel jätkub.

Alguses oli juttu kinnisvarafirma assistendi tööst. Aga ametinimetuseks sai hoopis Key Master ehk siis võtmemeister. Töölepingu järgi pean ma ametikohal kuuletuma ainult kuradile endale. Päriselt ka. Ülemuse Monty inglise huumor on ületamatu.

Istungi päevast päeva firma garaazhis pisikeste ketassaagidega masina taga ja lasen metallipurul lennata. Imetore ja meeliülendav - pärast arvutitaga passimise tööd saan ma lõpuks ometi midagi käegakatsutavat tega. Iga võti on omapärane nagu lumehelves!

Kontoris saan õnneks ka inglise keelt harjutada, endal kipub keel veel vägisi sõlme minema. Valmistreitud võtmetele tuleb kontoris rõngad ja sildid külge monteerida ja pundid õigesse kappi pista. Küüned olen juba lihani maha murdnud ja pöidlaotsad on nagu vanal kitarristil. Alles täna õppisin viimaks nipi, kuidas küünte asemel võtmerõnga avamiseks teist võtit kasutada.

Ümbruskonda avastada saab ka. Küll on vaja värskelt ostetud ja välja üürimisele minevatest majades võtmed komplekteerimiseks kokku korjata või niisama midagi kontrollida. Firmal on tuhandeid võtmeid ja kuigi teoreetiliselt on nende kontrolli all hoidmiseks süsteem olemas, siis praegu valitseb siiski paras kaos.

Õhtuks olen parasjagu väsinud küll. Selg kipub masina taga küürutamisest kangeks jääma ja pea on uutest muljetest ja inimestest paks. Kuna Londonis on kell kaks tundi taga pool, kipub eesti inimestel uneaeg enne kätte jõudma, kui ma netti jõuan.

Aga küsimused-kommentaarid on blogisse või yahoo-maili peale igati oodatud! Luban, et püüan edaspidi hoolsamalt maailma-avastamise lugusid rääkida.

Tartu-London roadtrip vol2

5. päev

Kui Hamburgist välja sõites ladistas taas vihma, siis mida lähemale Hollandile seda paremaks ilmaolud ka muutusid. Võib öelda, et lausa palavaks ning üha enam hakkasime puudust tundma töötavast konditsioneerist. Groeningenisse Hollandis püüdsime ka sisse sõita, kuid kuna sattusime järjekordsesse ummikusse, siis otsustasime piki rannikut juustupealinn Alkmaari peale edasi minna.

Enne Alkmaari pöörasime ka väiksematesse külakestesse sisse. Triinule nunnumajad ning kanalikesed väga meeldisid. Teeäärsetel põldudel ja poldritammidel sebisid ringi lambad, hobused ja muud pudulojuseid. Kuulsaid vanakooli tuuleveskeid on maastikku väha järgi jäänud. Seevastu on aga külluses kaasaegsemaid, mida jätkub iga küla nuka peale terve rivi.

Alkmaaris leidsime probleemideta oma kämpingu ülesse ning väsimusest hoolimata vaatasime ära ka nunnumajadega lähedaloleva Bergeni küla ning turistidest suhteliselt veel avastamata Bergen am zee rannaküla/ranna. Päikest võtta ja ujuda küll enam ei saanud, aga jalgupidi vees on ju ka tore piki veepiiri kõmpida.

6. päev

Kuues päev viis Amsterdami, kus Remi oli varem käinud, kuid Triinkal oli oioioi-põnev. Amsterdam on Kopenhaageni kõrval tõeline jalgratturite paradiis. Autole parkimiskohta leida oli üsna närvesööv ning samas tuli pidevalt jälgida, et kuskilt mõni uljas rattur teel ette ei hüppaks.

Remil muljeid ei ole. Aga ära eksida oskas ta ikka, nii et Triinkal õhtuks jalad korralikult tuld lõid. Kanalite ääres võiks vist nädalaid jalutada ja kogu aeg midagi uut ja põnevat avastada – toredate ornamentidega tihedalt üksteise küljes kinni majad, kanepihaisused keldrikohvikud turiste meelitamas. Kuhu iganes võimalik on jalgrattaid lukustatud ja enamasti pole tegemist sugugi harilike kaherattalistega. Ampsterdamlased on nutikad neid vastavalt vajadustele kohendama – näiteks lisama mõne hädavajalikemate asjade transportimiseks kasuliku korvi või kasti. Lapsi või siinmail populaarseid pisikesi koerakesi mahub ühe sõitjaga kaasa kohe hulgim – põnnid olid turvarihmadega kinnitatud pikendatud esisilla peal istumiskastis, suurematele oli pandud istumiskoht pulgale ja tühjalt ei seisnud ka pakiraam. Sõitsid nii noored preilid kui ka lehvivate habemetega vanemad härrasmehed. Jalakäies pidid silmad ka kuklas olema.

Ka kuulus punaste laternate tänav ei tekitanud väidetavalt Remis seekord mingeid emotsioone. Päevasel ajal oli vaateakendel vähe end pakkuvaid tädisid näha, kuigi kõikidele maitseeelistustele oli midagi saada – tüsedad idamaiseid ja mustanahalisi plikad, räsitud keskealised daamed ning pisikestes bikiinides päris noorukesi kondiklõbinaid. Aga palun! Soovijatele leiduks väljarenditavaid aknaid veel, karjäär missugune, hoolitseva ametiühinguga ja puha. Peaasi, et turistidelt viimanegi eurosent välja meelitada. Tuleb tunnistada, et keskpäeval väikeste lastega punaste laternate tänaval jalutavaid peresid oli küll pisut võigas vaadata...

Muidu on Amsterdam kahtlemata linn, kus tahaks kauem kui mõned tunnid veeta.

Edasi viis tee Haagi, kus ootas ees kohtumine Remi vana sõbra Wouteriga, kes lahkelt kohe linna parimaid kõrtse tutvustas. Soe kõhutäide kulus võileibadele vahelduseks küll hädasti ära. Järjekordses kämpingus Delfti linna lähedal maitses uni hea.

p.s. kämpingutes ööbides on tekkinud tõsine soov oma kitsavõitu telk teiste eurooplaste eeskujul ühe korraliku autokaravani vastu vahetada. Aga..noh..eks pinsipõlves jõuab, kui maja ja korralik keskeakriisi bike ostetud ning trobikond lapsi suureks kasvatatud :D

7.päev

Autosõidust hakkab kergelt siiber saama ja millegipärast tundub, et tegemist on miski vandenõuga, kuna alati, kui me kuhugi randa läheme, läheb päike pilve taha.

Jätkasime teekonda Belgia ja Prantsusmaa suunas, kus Dunkerque’st praam meid kenasti Doverisse toimetaks.

Belgia rannik on kena ja liivane. Kõrged luited ja pikad liivased rannaribad sirutamas kogu ranniku ulatuses. Oleks vaid aega rohkem olnud. Lõpuks tekkis juba kartus, et suudame broneeritud praamilt maha jääda, kuna kauniste randadega kaasnevad ka autodega suvitajatemass, kes pisikeste linnakeste tänavad üsna umbe ajavad. Õnneks suutsime end kiirteele välja veeretada ning õnnestus isegi varasema praami peale jõuda, mis meid 2 tunniga Doverisse viis.

Doverist vaid paarkümmend miili põhjapoole jääb pisike Cantebury linnake, kus Andreas meid juba ootas, et tervist ravida, nagu ta ütles. Plaan nägi ette kohalike vaatamisväärsustega tutvumist, õlut, õlut ja veelkord õlut ning ka kohalike roogade ja eestlastega tutvumist. Cantebury katedraal, kesklinn, Guiness, Strongbow, 7x Stella Artois, Fish and chips, Potato and mash, Viru valge, mustikamahl antioksüdantidega... ja ka miski film, mida Remi eriti enam ei mäleta.

8. päev

Umbes 70 miili ning olimegi kohal. Triinul on endiselt uih ja aih ja seosed Agatha Christie Mõrvad Midsomeris ning Hercule Poiroti’ga. Vajame und ja aega aklimatiseerumiseks.

Tartu-London roadtrip vol 1

1. päev

Nukker oli seista hommikul tühja toa sees. Öösel ei saanud und. Pakkisime kokku oma kola teadmata, mis meid ees ootab.

Läti ja Leedu möödusid kiiresti. Lätis sadas, aga lõuna pool tuli päike välja ja Poolas on juba täitsa suvi. Lätis roolis Triinka, kes pole adrenaliinishokist siiani toibunud. Põhjuseks lõputud rekkad ja muud suuremat sorti autod, mis igal pool ette jäid ning kellest mööda sõitmiseks julgust väheseks jäi. Pole ka kiirendus see, mis tühja autoga. Ja nüüd teab ka Triinka, et kui Remka ütleb „vasakule“, siis tähedab see tegelikult paremale pööramist.

Ka kartus, et Leedu takistuseks osutub ei pidanud paika, kuna kahe aasta tagune maksmata kiiruseületamistrahv Panevezhise lähedal ei läinud kellelegi korda. Endiselt vastab tõele ka see, et Baltikumi kehvimad teed on Lätis.

Leedu-Poola piiril ootas meid 90ndate algusest tuttav vaatepilt. Rekkajärjekord alustas juba 10 km enne piiri ja nii tuligi enamuse lõpukilomeetritest Leedu pinnal vastassuunavööndis vastutulevate autodega kauboimänge mängida. Mina ei saa aru, mida nad seal Narvas kurdavad.

Poolas Suwalkis võttis meid oma külalistemajas vastu lahke pan, kes inglise-vene-poola segakeeles kõik orgunnitud sai. Eks hommikul paistab, mis keeles ja mis numbritega ta arve kirjutab. Õhtusöögiks pakuti perenaise enda tehtud imehead porgandi-klimbisuppi ning sealihapraadi, mis loputus alla kohaliku Lomza õllega. Uni tuleb.

p.s. tagavaatepeeglist tunneb Triinka puudust. See on küll olemas, kuid kahjuks näeb sealt vaid karpe, kotte ja kaisukaru.

2. päev

Hommikul oli pan Lezczisnky sama ärevas meeleolus, kui õhtul. Söötis kõhu vägevalt täis ning saatis laia naeratusega teele. Teekond viis Gdanski suunas väidetavalt mööda väga maalilist marsruuti, mida see ka oli, kui välja arvata kõike seda segav taevast alla sadav pidev tihe vihm. Alles enne Gdanskit tuli korraks ka päike välja. Maastiku märksõnadeks siiamaani kõrged täiskasvanud alleed kitsaid teis ääristamas ning üsnagi voolavas vormis Poola põllud, mille vahel üksikud metsatukad ning riburadapidi järvesid. Kui vihm ja mõningad äärmiselt kehva asfaldiga teelõigud välja arvata, siis polnud väga vigagi.

Hullemaks läks olukord aga, kui Gdansk lähenema hakkas. Auto-autos kinni, et linna sisse saada, et seal sees olla ning ka välja saada. Otsustasime, et sinna küll ööbima ei jää ning panime Slupski (Kolobrzegi) poole edasi, et järgmisel päeval veidi rohkem merd nautida.

Gdanski ainukeseks väärtuseks on tema fantastiline vanalinn, täpsemalt selle 2 peatänavat, kus elu käis. Kõrge punasest tellisest raekoda ning barokne hoonetefront Ning, mis iga avaliku ruumi puhul peamine. Elu käis. Arhitektuur oli vaimustav.

Gdanskist välja saamisega läks seevastu circa tunnike liiklusummikutes istumist. Ja loomulikult oli vaja igast külakesest läbimisel kiirteele panna valgusfoor. Teate ju, et Poolas üks küla lõpeb ja teine hakkab. See eest oskame juba varsti Poola raadiost kõlavatele lauludele kaasa laulda. Ja reklaamidki hakkavad pähe kuluma – vu.vu.vu.online.pl näiteks reklaamis pidevalt miskit toredat veebisaiti.

Aga siiski-siiski oleme nüüd otsaga Kolobrzegi kämpingus, mere ääres, ca 100 km Saksa piirist. Homme ootab avastamist võimalik kuurortpiirkond oma liivadüünidega. Ilm on ka õnneks heaks läinud ning päike sirab taas. 12 tunniga 700km... homme võtame vabamalt.

Ja müstilisel kombel on auto üks külg ühtlaselt ja tihedalt pigiga kaetud, samas kui teisel pole märkigi. Oh, Poola teed!

3. päev

Vabamalt... arvas Remi eile, aga võta näpust. Hommikusöök tuututavate rongide helide saatel kämpingus söödud, oli ilm päris tuuline. Koos teiste vaprate sallidesse mähitud puhkajatega seadsime sammud randa. Suveniirilettidest suutsime mööda trügida ja Triin sai varbadki märjaks kastetud. Veerand tunniga – tehtud, nähtud.

Seadsime auto nina Tczshczhjne :P linnakese poole rannikul, kus Remi arvutiprogramm lisaks piiriületamisele meeliülendavaid rannikuteid ja –vaateid lubas. Linna poole sõites jätkusid imeilusate alleedega ääristatud teed ja näha sai kõrgeid ja tihedaid pöögimetsi. Linna sai üle jõe praamiga, täitsa tasuta. Tagasi sai ka tasuta, sest Saksamaale ei tahtnud meid seal keegi lasta. Umbkeelsed piirivalvurid laiutasid käsi ja osutasid sildile, mille järgi lubati üle ainult jalamehi, jalgrattureid ja busse. Tunnike praamijärjekorras ja padavai ringiga järgmisse piiripunkti ca 100 km lõunapool Szezczyni lähistel, kust suur ja lai autobahn soovijaid 125km kaugusele Berliini sõidutas.

Võtsime suuna Rostocki peale, kuhu jõudmisest polegi midagi suuremat raporteerida. Mis seal ikka: põld vasakul, põld paremal, tuulegeneraatorid vasakul, tuulegeneraatorid paremal ning kõige selle „ilu“ keskel kaherealise tee paremas servas üks väsinud ja koorma all kannatav Ford (mõnedele ka fordibeebi), kelle jaoks tundus kiirus üle 130 tõsise katsumusena.

Lisaks ladistas vihma nagu oleks üleilmne kliimasoojenemine juba praegu lõpusirgele jõudmas. 220 km piirist Rostocki kulus kiiresti.

Hansalinn Rostockis olukord palju ei paranenudki. Autost välja tulemine nõudis tõsist tagasundimist. Mis siis huvitavat? Rostocki peaks ilmselt suunduma need, kel soovi näha, kuidas taaskord üks linnakeskus on autovabamaks saanud. Kopenhaagen oma eeskujuga on ilmselt sütitavaks eeskujuks olnud. Ja tulemus oli värske, ilmselt üsna kallis, kuid töötav. Rostockis Remit autodemass ei häirinud, vastupidiselt teisele hansalinnale Gdanskile.

Mingitel ebamäärastel põhjustel ei kuulu aga igas linnakeses parkimislahenduste uurimine ja tänavakivide pildistamine üldsegi Triinu ideaalse puhkuse ettekujutuse hulka. Käsikäes jalutamise ja välikohvikutes mõnulemise jaoks on aga ilm olnud liiga jõle ja linnadesse jõuame me alati õhtuti, mil poodlemiskeskused ja muuseumid kõik suletud on. Lohutuseks jõime Rostocki kesklinna pagariäris Cafe Latte für zwei ja sõitsime edasi.

Teepeal süvenes veendumus, et plaanitud ööst telgis Läänemere kaldal Kühlungsborni kämpingus ei tule küll midagi välja. Teed aga ääristasid hirmkallid rannahotellid ja spaad. Hetkel, kui mõte autos magamisest ei tundunudki enam nii jubedana, jäi tee äärde pisike Agnese pansion, kust neid ridu kirjutame.

Siin jagame ka oma viimast kodumaist päritolu söömaaega. Leib on õnnetul kombel hallitama läinud, viimase viisaka viilu poolitasime. Aga kukeseene-Merevaiguga salaami on tõeline delikatess, eriti kui veel tomatit kõrvale ampsata.

Skoor – umbes 500 km sõitu ja kaks väga väsinud inimest.

4. päev

Väsimus hakkab kontidesse jõudma, aga päev oli aus. Hoolimata vahelduvatest vihmahoogudest püüdsime vapraid ekskursante mängida. Esimesena võtsime ette Lübecki, mis oli mõõõnusa koduse hansalinna nägu. Sarnane kultuuritaust on kohe tunda.

Läbisime infopunktist saadud kaardi abil tubli ja õpetliku jalgsitiiru. Kogu kohustuslik värk: linnaväravad, raehoone, toomkirik ja palju muid pisemaid kirikukesi ning igat sorti poekesi. Valdavat tooni andis punane telliskivi, palju tiirutas ringi jalgrattureid. Kuid inimesi oli liikvel üsna vähe. Saime päris hea ettekujutuse, millised võisid Tartu toomkiriku varemed oma hiilgeaegadel välja näha. Ausalt öeldes tundub Tallinn hansalinnana isegi võimsam, sest Lüübekis on vahemaad suuremad, uued-vanad majad segamini ja selline ahhaa-elamus valgub ka nagu laiali. Või ehk oli meie kesises kogemuses taaskord oma osa ka tuulisel ja hallil ilmal.

Hamburg ei hellitanud samuti. Vihma ladistas ja peale kerge tiiru Rathaus platzi ümber ning kiiret pilguheitu Reeperbahnile polnudki rohkemaks eriti tuju ega tunnet. Istuks vaid varjus ja rüüpaks head saksa humalavett.

Reeperbahn oli paras pettumus või mida punaste laternate tänavalt ikka oodata. Haises ning peale sexshoppide, kinode igale maitsele ning täidlastele ära hooratud naisterahvastele polnudki nagu midagi ohhoo-ahhaa’t. Oleks siis keskkondki ilus nagu Amsterdami vastav piirkond, kuhu ülehomme jõuame.

Eesti ja Inglismaa suitsukeelu valguses hakkas väga silma, kui hooletult suitsetamisse ja kerge õlle tarbimisse suhtutakse. Isegi miski raudteejaama turvamees libistas üsna avalikult tööpostil.

Hamburgis otsustasime ka niipalju kui võimalik saksa keelt purssida, kuna inglise keelt rääkides on üsna mitu korda tõrjuv hoiak võetud. Triinka on meie pere sakslane. Mõistab küsimust ja oskab Ja oder nein ning danke schön öelda. Remka oskab seevastu zwei Holsten, bitte peaaegu aktsendivabalt esitada.

Triinkale meeldis läbi metrooakna paistev sadam. Palju vahvaid purjekaid: puidust läikivate dekkide, uhkete mastide ja romantiliste nimedega. Kõndida poleks tõesti enam suutnud.

Lõpuks oleme äärelinna hotellis Panorama, kust avaneb hunnitu panoraam mööduvale mitmetasandilisele autobahni’le.

Skoor: 2 avastatud linna, lõpule jõudnud Eesti toiduvarud ning 150 km kiirteed.