Tartu-London roadtrip vol 1

1. päev

Nukker oli seista hommikul tühja toa sees. Öösel ei saanud und. Pakkisime kokku oma kola teadmata, mis meid ees ootab.

Läti ja Leedu möödusid kiiresti. Lätis sadas, aga lõuna pool tuli päike välja ja Poolas on juba täitsa suvi. Lätis roolis Triinka, kes pole adrenaliinishokist siiani toibunud. Põhjuseks lõputud rekkad ja muud suuremat sorti autod, mis igal pool ette jäid ning kellest mööda sõitmiseks julgust väheseks jäi. Pole ka kiirendus see, mis tühja autoga. Ja nüüd teab ka Triinka, et kui Remka ütleb „vasakule“, siis tähedab see tegelikult paremale pööramist.

Ka kartus, et Leedu takistuseks osutub ei pidanud paika, kuna kahe aasta tagune maksmata kiiruseületamistrahv Panevezhise lähedal ei läinud kellelegi korda. Endiselt vastab tõele ka see, et Baltikumi kehvimad teed on Lätis.

Leedu-Poola piiril ootas meid 90ndate algusest tuttav vaatepilt. Rekkajärjekord alustas juba 10 km enne piiri ja nii tuligi enamuse lõpukilomeetritest Leedu pinnal vastassuunavööndis vastutulevate autodega kauboimänge mängida. Mina ei saa aru, mida nad seal Narvas kurdavad.

Poolas Suwalkis võttis meid oma külalistemajas vastu lahke pan, kes inglise-vene-poola segakeeles kõik orgunnitud sai. Eks hommikul paistab, mis keeles ja mis numbritega ta arve kirjutab. Õhtusöögiks pakuti perenaise enda tehtud imehead porgandi-klimbisuppi ning sealihapraadi, mis loputus alla kohaliku Lomza õllega. Uni tuleb.

p.s. tagavaatepeeglist tunneb Triinka puudust. See on küll olemas, kuid kahjuks näeb sealt vaid karpe, kotte ja kaisukaru.

2. päev

Hommikul oli pan Lezczisnky sama ärevas meeleolus, kui õhtul. Söötis kõhu vägevalt täis ning saatis laia naeratusega teele. Teekond viis Gdanski suunas väidetavalt mööda väga maalilist marsruuti, mida see ka oli, kui välja arvata kõike seda segav taevast alla sadav pidev tihe vihm. Alles enne Gdanskit tuli korraks ka päike välja. Maastiku märksõnadeks siiamaani kõrged täiskasvanud alleed kitsaid teis ääristamas ning üsnagi voolavas vormis Poola põllud, mille vahel üksikud metsatukad ning riburadapidi järvesid. Kui vihm ja mõningad äärmiselt kehva asfaldiga teelõigud välja arvata, siis polnud väga vigagi.

Hullemaks läks olukord aga, kui Gdansk lähenema hakkas. Auto-autos kinni, et linna sisse saada, et seal sees olla ning ka välja saada. Otsustasime, et sinna küll ööbima ei jää ning panime Slupski (Kolobrzegi) poole edasi, et järgmisel päeval veidi rohkem merd nautida.

Gdanski ainukeseks väärtuseks on tema fantastiline vanalinn, täpsemalt selle 2 peatänavat, kus elu käis. Kõrge punasest tellisest raekoda ning barokne hoonetefront Ning, mis iga avaliku ruumi puhul peamine. Elu käis. Arhitektuur oli vaimustav.

Gdanskist välja saamisega läks seevastu circa tunnike liiklusummikutes istumist. Ja loomulikult oli vaja igast külakesest läbimisel kiirteele panna valgusfoor. Teate ju, et Poolas üks küla lõpeb ja teine hakkab. See eest oskame juba varsti Poola raadiost kõlavatele lauludele kaasa laulda. Ja reklaamidki hakkavad pähe kuluma – vu.vu.vu.online.pl näiteks reklaamis pidevalt miskit toredat veebisaiti.

Aga siiski-siiski oleme nüüd otsaga Kolobrzegi kämpingus, mere ääres, ca 100 km Saksa piirist. Homme ootab avastamist võimalik kuurortpiirkond oma liivadüünidega. Ilm on ka õnneks heaks läinud ning päike sirab taas. 12 tunniga 700km... homme võtame vabamalt.

Ja müstilisel kombel on auto üks külg ühtlaselt ja tihedalt pigiga kaetud, samas kui teisel pole märkigi. Oh, Poola teed!

3. päev

Vabamalt... arvas Remi eile, aga võta näpust. Hommikusöök tuututavate rongide helide saatel kämpingus söödud, oli ilm päris tuuline. Koos teiste vaprate sallidesse mähitud puhkajatega seadsime sammud randa. Suveniirilettidest suutsime mööda trügida ja Triin sai varbadki märjaks kastetud. Veerand tunniga – tehtud, nähtud.

Seadsime auto nina Tczshczhjne :P linnakese poole rannikul, kus Remi arvutiprogramm lisaks piiriületamisele meeliülendavaid rannikuteid ja –vaateid lubas. Linna poole sõites jätkusid imeilusate alleedega ääristatud teed ja näha sai kõrgeid ja tihedaid pöögimetsi. Linna sai üle jõe praamiga, täitsa tasuta. Tagasi sai ka tasuta, sest Saksamaale ei tahtnud meid seal keegi lasta. Umbkeelsed piirivalvurid laiutasid käsi ja osutasid sildile, mille järgi lubati üle ainult jalamehi, jalgrattureid ja busse. Tunnike praamijärjekorras ja padavai ringiga järgmisse piiripunkti ca 100 km lõunapool Szezczyni lähistel, kust suur ja lai autobahn soovijaid 125km kaugusele Berliini sõidutas.

Võtsime suuna Rostocki peale, kuhu jõudmisest polegi midagi suuremat raporteerida. Mis seal ikka: põld vasakul, põld paremal, tuulegeneraatorid vasakul, tuulegeneraatorid paremal ning kõige selle „ilu“ keskel kaherealise tee paremas servas üks väsinud ja koorma all kannatav Ford (mõnedele ka fordibeebi), kelle jaoks tundus kiirus üle 130 tõsise katsumusena.

Lisaks ladistas vihma nagu oleks üleilmne kliimasoojenemine juba praegu lõpusirgele jõudmas. 220 km piirist Rostocki kulus kiiresti.

Hansalinn Rostockis olukord palju ei paranenudki. Autost välja tulemine nõudis tõsist tagasundimist. Mis siis huvitavat? Rostocki peaks ilmselt suunduma need, kel soovi näha, kuidas taaskord üks linnakeskus on autovabamaks saanud. Kopenhaagen oma eeskujuga on ilmselt sütitavaks eeskujuks olnud. Ja tulemus oli värske, ilmselt üsna kallis, kuid töötav. Rostockis Remit autodemass ei häirinud, vastupidiselt teisele hansalinnale Gdanskile.

Mingitel ebamäärastel põhjustel ei kuulu aga igas linnakeses parkimislahenduste uurimine ja tänavakivide pildistamine üldsegi Triinu ideaalse puhkuse ettekujutuse hulka. Käsikäes jalutamise ja välikohvikutes mõnulemise jaoks on aga ilm olnud liiga jõle ja linnadesse jõuame me alati õhtuti, mil poodlemiskeskused ja muuseumid kõik suletud on. Lohutuseks jõime Rostocki kesklinna pagariäris Cafe Latte für zwei ja sõitsime edasi.

Teepeal süvenes veendumus, et plaanitud ööst telgis Läänemere kaldal Kühlungsborni kämpingus ei tule küll midagi välja. Teed aga ääristasid hirmkallid rannahotellid ja spaad. Hetkel, kui mõte autos magamisest ei tundunudki enam nii jubedana, jäi tee äärde pisike Agnese pansion, kust neid ridu kirjutame.

Siin jagame ka oma viimast kodumaist päritolu söömaaega. Leib on õnnetul kombel hallitama läinud, viimase viisaka viilu poolitasime. Aga kukeseene-Merevaiguga salaami on tõeline delikatess, eriti kui veel tomatit kõrvale ampsata.

Skoor – umbes 500 km sõitu ja kaks väga väsinud inimest.

4. päev

Väsimus hakkab kontidesse jõudma, aga päev oli aus. Hoolimata vahelduvatest vihmahoogudest püüdsime vapraid ekskursante mängida. Esimesena võtsime ette Lübecki, mis oli mõõõnusa koduse hansalinna nägu. Sarnane kultuuritaust on kohe tunda.

Läbisime infopunktist saadud kaardi abil tubli ja õpetliku jalgsitiiru. Kogu kohustuslik värk: linnaväravad, raehoone, toomkirik ja palju muid pisemaid kirikukesi ning igat sorti poekesi. Valdavat tooni andis punane telliskivi, palju tiirutas ringi jalgrattureid. Kuid inimesi oli liikvel üsna vähe. Saime päris hea ettekujutuse, millised võisid Tartu toomkiriku varemed oma hiilgeaegadel välja näha. Ausalt öeldes tundub Tallinn hansalinnana isegi võimsam, sest Lüübekis on vahemaad suuremad, uued-vanad majad segamini ja selline ahhaa-elamus valgub ka nagu laiali. Või ehk oli meie kesises kogemuses taaskord oma osa ka tuulisel ja hallil ilmal.

Hamburg ei hellitanud samuti. Vihma ladistas ja peale kerge tiiru Rathaus platzi ümber ning kiiret pilguheitu Reeperbahnile polnudki rohkemaks eriti tuju ega tunnet. Istuks vaid varjus ja rüüpaks head saksa humalavett.

Reeperbahn oli paras pettumus või mida punaste laternate tänavalt ikka oodata. Haises ning peale sexshoppide, kinode igale maitsele ning täidlastele ära hooratud naisterahvastele polnudki nagu midagi ohhoo-ahhaa’t. Oleks siis keskkondki ilus nagu Amsterdami vastav piirkond, kuhu ülehomme jõuame.

Eesti ja Inglismaa suitsukeelu valguses hakkas väga silma, kui hooletult suitsetamisse ja kerge õlle tarbimisse suhtutakse. Isegi miski raudteejaama turvamees libistas üsna avalikult tööpostil.

Hamburgis otsustasime ka niipalju kui võimalik saksa keelt purssida, kuna inglise keelt rääkides on üsna mitu korda tõrjuv hoiak võetud. Triinka on meie pere sakslane. Mõistab küsimust ja oskab Ja oder nein ning danke schön öelda. Remka oskab seevastu zwei Holsten, bitte peaaegu aktsendivabalt esitada.

Triinkale meeldis läbi metrooakna paistev sadam. Palju vahvaid purjekaid: puidust läikivate dekkide, uhkete mastide ja romantiliste nimedega. Kõndida poleks tõesti enam suutnud.

Lõpuks oleme äärelinna hotellis Panorama, kust avaneb hunnitu panoraam mööduvale mitmetasandilisele autobahni’le.

Skoor: 2 avastatud linna, lõpule jõudnud Eesti toiduvarud ning 150 km kiirteed.