Kaardid 11-13... Soomest, ikka Soomest!

Imetoreda isepildistatud fotost tehtud kaardi saatis mulle 49-aastane kolme lapse ema Virdi. Pilt on tehtud eelmisel aastal, sest saatmise hetkel 8 (13.aprill) Soomes puud veel lehtes polnud.

Virgi rääkis ka oma 12-aastasest tütrest, kel on eestlasest klaveriõpetaja. šarmantne vanahärra elab Kouvolas ning neil on palju toredaid mälestusi koosolemistest, kus soome ja eesti keele erinevuste üle arutleti.

Kiri oli adresseeritud küll Triin Tübarile, kui usun, et silmas peeti ikka mind.

Sari Helsingist soovis lihtsalt kena päikselist kevadet.









Natuke peaaegu-eksootikat! Torinost (Itaalias) jõudis kohale päris muljetavaldav suurlinna vaade.

19-aastane Valeria on kesklinna üle väga uhke ja märkis noolekesega ära oma koolimaja, mille kõrval on kohe ka ülikool.

Majadekribust rohkem avaldavad igatahes muljet silmapiiril paistvad mäed!

Kohtumine muulasega

Triin käis kohvikus lõunat söömas. Tellis naeratavalt slaavi neiult klaasi tomatimahla ja juustusupi.
-Oi, vabandage, meil ei ole juustusuppi!

Näpuga menüüst järge ajades tuvastasime üheskoos mitmejuustusupi šampinjonidega. See sobis ka. Sorry - minu viga

Kaardid nr 8-10

Jõudsin juba nukrutsema hakata kui posti pistetud ligi 20 kaardi asemele alla 10 ise saanud olin. Seda suurem oli üllatus, kui eelmisel teisipäeval korraga kogunisti 6 kaarti korraga leidsin, väga erinevad ja maailma erinevatest otstest.
Täna siis võtsin end viimaks kokku ja skännisin need sisse kah.

6 - Kuala Lumpurist, Malaisiast jõudis kaart kohale 17 päevaga. Nuruti sõnul on pildil olevad kaksiktornid pealinna suurim vaatamisväärsus, mida ma Malaisiasse sattudes kindlasti üle peaksin kaema. Let's wait and see...



7 - Kirik pole tõenäoliselt küll piiritaguse Peterburi kõige suurem pärl, kuid nostalgilisse meeleollu viis küll. 21-aastase Shakirafännist Angela meelest on see loomulikult maailma ilusaim paik, kuhu ta mind lahkesti külla kutsub. Läheks küll, ikka ja jälle, senised 2 sealveedetud nädalavahetust pole kindlasti olnud piisavad kõikide linna toredustega tutvumiseks.



8 - Soomlastelt tuleb palju-palju kaarte, mis õnneks alati üllatavad. Nendest paarist lumisest suusatamispildist piisab rohkem kui küll.

21-aastase raamatukogunduse tudengi Meeri kaart demonstreerib üsna hästi minu ettekujutust soomlaste huumorimeelest: pikaldane, muhe, üllatuslik ja vallatu.
Meeri käis eelmisel nädalal väikevennaga Tallinnas ja igatseb nüüd toonast mõnusat sooja kevadpäeva. Ausalt, mina igatsen ka...

Triin käis lambinäitusel

Augustikuuni saavad kõik igapäevased elektrivalguse tarvitajad Tartu linnamuuseumi uuel näitusel seigelda läbi kunstliku valguse kireva ajaloo ning imetleda eri ajastutest pärit nutikaid valgustusvahendeid ja kauneid lampe.

“Rohkem valgust!” on näitus valgustite ja valgustamise arengust ning funktsioonist kiviajast tänapäevani ehk teisisõnu tule loomisest ja hoidmisest nupuvajutuseni välja. Suurel lampide suguvõsa kokkutulekul räägivad valgustid ning valguse tekitamise abiseadmed enda kasutamise lugu nii sisekujundusliku elemendi kui ka tarbeesemena, iseloomustades oma aja majapidamist, elukvaliteedi muutusi ja kultuurilisi iseärasusi.

Eksponaatide hulka kuuluvad valgustid eri aegadest ja kasutusaladelt – leida võib tuleraudu ja õlilampe, küünlajalgu ja lühtreid, kaevurite lampe ja käsivalgusteid, taskulampe ning nõukogudeaegseid laualampe. Väljapanekul saab tutvuda ka Viljandi tikuvabrikus pikkade aastate jooksul trükitud tikutoosidega ning valgustikaupluste reklaamprospektide ehk kataloogidega.

Kõige vanem eksponaat pärineb kogunisti 13.–14. sajandist, mil ruume valgustati küünaldega. Väga uhked, kuldsed ja põnevate figuuridega 19. sajandi alguses valmistatud küünlajalad ehk kandelaabrid on Eestisse jõudnud Tsaari-Venemaalt ja Prantsusmaalt. Küünalde järel leiutati õlilambid, petrooleumi- ja gaasilambid, enne kui elektriime Eestimaa kodudesse jõudis.

Paljud põnevad lambid-laternad on näitusele jõudnud omapäraseid asju kollektsioneerida armastava tartlase Ilmar Koppeli kogust. Esimene neist sattus tema kätte juba 40 aastat tagasi, kui Tartu Gaasivabrik oma valgusteid välja vahetas ning vanad minema tahtis visata. Seda purunematut gaasilampi peab Koppel ka oma kogu kõige väärtuslikumaks.

Suurima seikluse kaudu on Koppeli kätte jõudnud üks sõjaeelne Saksa raudteelatern, mille tollane peremees nõustus pärast pikki läbirääkimisi vahetama tonni vanaraua vastu. Koppel sõitnudki taluõuele vahetuskaupa tegema, aga leidis eest hoopis majaperenaise, kes kaasa tehingute üle sugugi heameelt ei avaldanud. Sel ajal, kui lambikollektsionäär uut laternat auto peale laadis, ootas naine, malakas käes, väljasõiduteel, et autole üks korralik obadus anda. Koppel aga litsus ära sõites viimasel hetkel gaasipedaali põhja ja pääses õnnekombel terve nahaga.

“Eks igal ühel on oma lugu,” märgib vanahärra tagasihoidlikult. Endisaegsete peremeeste kuldsed käed on meisterdanud kavalaid ja hädavajalikke valgustajaid, näiteks on nutika tahireguleerimissüsteemiga petrooleumlamp tehtud Ameerikamaa konservikarbist, teine laualamp on aga ühe osa saanud suurtükipadrunist ning seinale kinnitamiseks on sellele ka puust hoidik ümber nikerdatud.

Näitust külastades meenub ehk vanemale rahvale nostalgilisi hetki, mida lastele ja lastelastele pajatada. Just selline petrooleumlatern, mis näitusel väljas, rippus omal ajal kõikides külakultuurimajades ja koolides, ka on ilmselt paljudele tuttavad aastakümneid nõukogudemaa linnatänavaid valgustanud plekiste elektrilampide tuules kriuksumise lauluviisid. Kel mälu lühem, võib väljapanekut uudistada ajaloohuvilise silmaga ning imetleda-analüüsida eelkäijate nupukust ja kunstimaitset.

Mina ja fotograafia

Mul on palju vahvaid sõpru, kes ilma fotoaparaadita toauksest välja ei astu. Ise oskan ilma pildimasinata elada küll ja suvistel ekskursioonidel tunnen teinekord ehk pisut kaasagi inimestele, kes kogu retke ajal maailma üksnes läbi pisikese objektiivi vaatavad ja üritust mõnuga ei võta. Aga teisest küljest - nende jaoks see ongi lõbu.

Olen fotomaailma sisse üritanud elada novembrist alates, kui kallis tööandja mu Tartu Kõrgemasse Kunstikooli Vallo Kalamehe käe alla end täiendama saatis. Alguses oli päris piinlik asjalikku nägu teeselda, kui kaaslased erialastes terminites oma masinate ja objektiivide võimaluste üle arutlesid (hmm... mul lõpuks jäi vähemalt meelde, et pildistan Sonyga) ning säri-ava numbritest ei jaga suuremat siiamaani. Aga julgemalt krutin ma fotoka nuppe peale kursust küll. Samuti jäi külge harjumus koguaeg maailma kaadritena näha - ahh, milline valgusemäng, millised värvid, oo sulnis kuldlõige!

Kuna isiklikku fotokat kahjuks pole, on enamus fotosid Linnalehe vajadustest lähtuvalt tehtud. Aga see ei tähenda sugugi seda, et ma seda ei naudiks! Vastupidi! Must ei saa kunagi nokitsejat, kes õitsevat kodukaktust või lepatriinut lehe peal püüaks. Minu kirg on inimesed, püüda pildile saada neile iseloomulikku, põnevat tegevust ja hoogu.

Nii saigi alguse Triinu moefotode sari alates ülemisest Quelle noorte disainerite konkursist ja lõpetades alumisel fotol oleva Frida ja Lonni käsitöösalongi pidupõllede demonstratsiooniga. Erilise moeteadlikkusega pole ma tõesti siiani hiilanud, kuid mis saab paremat olla vahvate sündmuste jäädvustamisest.

Teiste ja enese rõõmuks.

Seitsmes kaart

Seitsmenda kaardi pani 3. aprillil teele Aila Helsingist.

Taaskord sain imestada, kuidas erinevad rahvused eelistavad mu nime moonutada. Aila pöördumine "Hello Trina" tõi meelde lapsepõlvesõbranna Narvast, kes oli kombeks hõikuda "Nu Trinaaa, idi sjudaa!".

Ühe Hollandisse saadetud kaardi vastuseks tuli tänukiri algusega "Dear Trün". Saksamaal käies aga oli inimestel naljakal kombel samuti väga keeruline mu nime öelda ja see keerati neile suupärasemaks Trintje-ks (mis ju ometi ei kõla sugugi saksapäraselt).

Saadud kaardil on Kiasma - uue kunsti muuseum Helsingis. Aila seal ise käinud pole, sest talle ei meeldi modernne kunst.

Kuues kaart

Saadeti 26. märtsil Singapurist.

Ka Pauline arvas, et see võib minu jaoks päris eksootiline olla. Sain teada, et see asub Kagu-Aasias Malaisia kõrval. Väike saar on ütlemata kena koht, kus ainukeseks aastaajaks on suvi.

Hetkel, kui tuul tahab Tartus vägisi kõrvad küljest puhuda, teeb selline sõnum päris kadedaks.

Aga ennast harida on tore! Kui ma enne teadsin umbmääraselt, et Singapur on kuskil "seal", siis nüüd otsisin kaardi pealt üles ja jätsin meelde ka. Väga kasulik...

Neljas ja viies kaart

Potsatasid posti esmaspäeval... ja asi läheb järjest lõbusamaks. Mul vist hakkab kerge sõltuvuski tekkima, ostan ära kõik vähegi kenamad kaardid, mis möödaminnes silma hakkavad. Väga palju õnneks ei hakka, valik on väike ning paljude vaatekaartide kvaliteet on fototehniliselt ja kujunduslikult olematu. Või pole ma Tartust postkaardihuvilise paradiisi veel üles leidnud?

Talus elav 46-aastane Soome pereema Ritva armastab väga aiandust ja loodust. Kuna turistide hulgas on mäesuusatamine väga populaarne, siis arvas ta, et see võiks mullegi huvi pakkuda.

Kahjuks on aga suusatamine minu jaoks üks maailma kõige hirmsamaid asju. Ma vist ei suuda iial mõista, mida toredat võib olla sajas sinikas ning läbimärgades suusariietes külmas lõdisemisest. Valutavad liigesed veel pealekauba. Võib olla osavamatel suusatajatel on mahapotsatamise ja enese ülesupitamise vahepeal aega ka hingematvaid loodusvaateid nautida, ise seda kahjuks ei tea ega oska. Vähemalt olen ma aastate jooksul tuttavate suusaretkede kutsete peale õppinud hüsteerilise kiljatuse asemel end viisakalt ja enam-vähem veenvalt välja vabandama. Kelgutamine või snowtuubimine on muidugi täiesti teised terad! :D

See on ka kohutavalt kummaline, kuidas vaid mõne loetud sõna põhjal inimesega side tekib. Teised kaardid olen läbi lugenud ja käest pannud, aga 20-aastase Ungari tudengineiu Brigiga tahaks küll lähemalt tuttavaks saada.

Brigi õpib inglise keelt ja soovib saada tõlgiks, pakkus mullegi lahkelt oma teenuseid, kui mul juhuslikult oma hiilgava ajakirjanikukarjääri jooksul artikleid ungari keelde ümber vaja panna peaks olema.

Kui ma Ungarisse satun, siis lähen talle Debreceni külla. Päris kindlalt kohe!

Kolmas kaart

Saabus laupäeval 36-aastaselt Coresinelt Belgiast ning on kõige vahvam siiamaani. Just selline väikene "krutski" või eripära, mida ainult inimesed ise oma riigi kohta rääkida oskavad.

Võiks ju arvata, et Brüssel on igav ametnike kogukond ning kuulu järgi polevat seal peale hallide kontorihoonete midagi vaatamisväärset.

Coresine arvates iseloomustab aga just Manneken Pis ehk väike pissiv poiss brüssellasi kõige enam - ta on alati valmis nalja tegema ja on ametivõimude suhtes pisut lugupidamatu.

Teisele poole kleebitud mark kujutas Belgia teist tähtsat meest: kuningas Albert II, kes olevat tunduvalt tõsisem tüüp.

Postcrossingu märtsi saak

Vasakpoolne on minu kõige esimene postcrossingu kaart ja esimene pettumus ka. Saabus 20. märtsil Soomest Oulust 21-aastase Sonja käest.

Enne ise mõne kaardi posti pistmist uurin hoolega saaja soove, otsin poest kõige-kõigemat lossi või kirikut, kaunist linna- või loodusvaadet.
Salamisi ootasin vastu midagi erksat ja eksootilist... Aga Sonja saatis mulle argipäevase pildi õitseva kasepuuga. Ta arvab ka, et meie keeled on päris sarnased näiteks meie "metsmaasikas" on põhjanaabritel "metsamansikka".

Mõne päeva seinale riputatud kaarti vaadates jõudis selle ilu aga mulle kohale. Just eile nägin autoga koju sõites Tartus memmekest seljakotitäie pajutibudega. Kevadet tuppa vaasi tuua on üks armsamaid lapsepõlvetraditsioone. Kenal päikselisel pühapäeval jalutuskäik perega, kõige vapram hüppas üle kevadvesise kraavi ja lõikas võsast mõne oksa. Kuna linnas aga metsa pole, siis peangi vist minema ja turult sellesama memmekese üles otsima...


Teise ja kolmanda kaardi leidsin postkastist laupäeval, peale toredat Tallinnaskäiku Remiga. Mind tervitas 24-aastane Fabrice Prantsusmaalt Lille'st, mis olevat suuruselt riigi neljas linn. Kahjuks rohkemat teada ei saagi, küll aga on rongipildiga postmark igati lustakas.

Fabrice rõhutas oma tutvustuses peale pikka nõudmiste nimekirja, et ei soovi saada tasuta reklaamkaarte. Millegipärast oli ta aga ise just sellise mulle valinud...

Eelarvamused tekivad sekundite jooksul. Ja ninakrimpsutamine pole minust tegelikult sugugi ilus. Sellegi kaardi võlu jõudis peagi minuni, lähen pildi sisse ja ühinen majade vahel jalutavate prantslastega.

Ja enam ma ei küsi, milleks pean ise piltide valimisele ja paari tahaküljele kribatava rea jaoks nii palju aega kulutama. Saajate siirad tänusõnad teevad rohkemgi rõõmu, kui minuni jõudnud näiliselt hooletult valitud papitükid.