Neljas ja viies kaart

Potsatasid posti esmaspäeval... ja asi läheb järjest lõbusamaks. Mul vist hakkab kerge sõltuvuski tekkima, ostan ära kõik vähegi kenamad kaardid, mis möödaminnes silma hakkavad. Väga palju õnneks ei hakka, valik on väike ning paljude vaatekaartide kvaliteet on fototehniliselt ja kujunduslikult olematu. Või pole ma Tartust postkaardihuvilise paradiisi veel üles leidnud?

Talus elav 46-aastane Soome pereema Ritva armastab väga aiandust ja loodust. Kuna turistide hulgas on mäesuusatamine väga populaarne, siis arvas ta, et see võiks mullegi huvi pakkuda.

Kahjuks on aga suusatamine minu jaoks üks maailma kõige hirmsamaid asju. Ma vist ei suuda iial mõista, mida toredat võib olla sajas sinikas ning läbimärgades suusariietes külmas lõdisemisest. Valutavad liigesed veel pealekauba. Võib olla osavamatel suusatajatel on mahapotsatamise ja enese ülesupitamise vahepeal aega ka hingematvaid loodusvaateid nautida, ise seda kahjuks ei tea ega oska. Vähemalt olen ma aastate jooksul tuttavate suusaretkede kutsete peale õppinud hüsteerilise kiljatuse asemel end viisakalt ja enam-vähem veenvalt välja vabandama. Kelgutamine või snowtuubimine on muidugi täiesti teised terad! :D

See on ka kohutavalt kummaline, kuidas vaid mõne loetud sõna põhjal inimesega side tekib. Teised kaardid olen läbi lugenud ja käest pannud, aga 20-aastase Ungari tudengineiu Brigiga tahaks küll lähemalt tuttavaks saada.

Brigi õpib inglise keelt ja soovib saada tõlgiks, pakkus mullegi lahkelt oma teenuseid, kui mul juhuslikult oma hiilgava ajakirjanikukarjääri jooksul artikleid ungari keelde ümber vaja panna peaks olema.

Kui ma Ungarisse satun, siis lähen talle Debreceni külla. Päris kindlalt kohe!