Vasakpoolne on minu kõige esimene postcrossingu kaart ja esimene pettumus ka. Saabus 20. märtsil Soomest Oulust 21-aastase Sonja käest.Enne ise mõne kaardi posti pistmist uurin hoolega saaja soove, otsin poest kõige-kõigemat lossi või kirikut, kaunist linna- või loodusvaadet.
Salamisi ootasin vastu midagi erksat ja eksootilist... Aga Sonja saatis mulle argipäevase pildi õitseva kasepuuga. Ta arvab ka, et meie keeled on päris sarnased näiteks meie "metsmaasikas" on põhjanaabritel "metsamansikka".
Mõne päeva seinale riputatud kaarti vaadates jõudis selle ilu aga mulle kohale. Just eile nägin autoga koju sõites Tartus memmekest seljakotitäie pajutibudega. Kevadet tuppa vaasi tuua on üks armsamaid lapsepõlvetraditsioone. Kenal päikselisel pühapäeval jalutuskäik perega, kõige vapram hüppas üle kevadvesise kraavi ja lõikas võsast mõne oksa. Kuna linnas aga metsa pole, siis peangi vist minema ja turult sellesama memmekese üles otsima...
Teise ja kolmanda kaardi leidsin postkastist laupäeval, peale toredat Tallinnaskäiku Remiga. Mind tervitas 24-aastane Fabrice Prantsusmaalt Lille'st, mis olevat suuruselt riigi neljas linn. Kahjuks rohkemat teada ei saagi, küll aga on rongipildiga postmark igati lustakas.Fabrice rõhutas oma tutvustuses peale pikka nõudmiste nimekirja, et ei soovi saada tasuta reklaamkaarte. Millegipärast oli ta aga ise just sellise mulle valinud...
Eelarvamused tekivad sekundite jooksul. Ja ninakrimpsutamine pole minust tegelikult sugugi ilus. Sellegi kaardi võlu jõudis peagi minuni, lähen pildi sisse ja ühinen majade vahel jalutavate prantslastega.
Ja enam ma ei küsi, milleks pean ise piltide valimisele ja paari tahaküljele kribatava rea jaoks nii palju aega kulutama. Saajate siirad tänusõnad teevad rohkemgi rõõmu, kui minuni jõudnud näiliselt hooletult valitud papitükid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar