Mina ja fotograafia

Mul on palju vahvaid sõpru, kes ilma fotoaparaadita toauksest välja ei astu. Ise oskan ilma pildimasinata elada küll ja suvistel ekskursioonidel tunnen teinekord ehk pisut kaasagi inimestele, kes kogu retke ajal maailma üksnes läbi pisikese objektiivi vaatavad ja üritust mõnuga ei võta. Aga teisest küljest - nende jaoks see ongi lõbu.

Olen fotomaailma sisse üritanud elada novembrist alates, kui kallis tööandja mu Tartu Kõrgemasse Kunstikooli Vallo Kalamehe käe alla end täiendama saatis. Alguses oli päris piinlik asjalikku nägu teeselda, kui kaaslased erialastes terminites oma masinate ja objektiivide võimaluste üle arutlesid (hmm... mul lõpuks jäi vähemalt meelde, et pildistan Sonyga) ning säri-ava numbritest ei jaga suuremat siiamaani. Aga julgemalt krutin ma fotoka nuppe peale kursust küll. Samuti jäi külge harjumus koguaeg maailma kaadritena näha - ahh, milline valgusemäng, millised värvid, oo sulnis kuldlõige!

Kuna isiklikku fotokat kahjuks pole, on enamus fotosid Linnalehe vajadustest lähtuvalt tehtud. Aga see ei tähenda sugugi seda, et ma seda ei naudiks! Vastupidi! Must ei saa kunagi nokitsejat, kes õitsevat kodukaktust või lepatriinut lehe peal püüaks. Minu kirg on inimesed, püüda pildile saada neile iseloomulikku, põnevat tegevust ja hoogu.

Nii saigi alguse Triinu moefotode sari alates ülemisest Quelle noorte disainerite konkursist ja lõpetades alumisel fotol oleva Frida ja Lonni käsitöösalongi pidupõllede demonstratsiooniga. Erilise moeteadlikkusega pole ma tõesti siiani hiilanud, kuid mis saab paremat olla vahvate sündmuste jäädvustamisest.

Teiste ja enese rõõmuks.