Triin käis lambinäitusel

Augustikuuni saavad kõik igapäevased elektrivalguse tarvitajad Tartu linnamuuseumi uuel näitusel seigelda läbi kunstliku valguse kireva ajaloo ning imetleda eri ajastutest pärit nutikaid valgustusvahendeid ja kauneid lampe.

“Rohkem valgust!” on näitus valgustite ja valgustamise arengust ning funktsioonist kiviajast tänapäevani ehk teisisõnu tule loomisest ja hoidmisest nupuvajutuseni välja. Suurel lampide suguvõsa kokkutulekul räägivad valgustid ning valguse tekitamise abiseadmed enda kasutamise lugu nii sisekujundusliku elemendi kui ka tarbeesemena, iseloomustades oma aja majapidamist, elukvaliteedi muutusi ja kultuurilisi iseärasusi.

Eksponaatide hulka kuuluvad valgustid eri aegadest ja kasutusaladelt – leida võib tuleraudu ja õlilampe, küünlajalgu ja lühtreid, kaevurite lampe ja käsivalgusteid, taskulampe ning nõukogudeaegseid laualampe. Väljapanekul saab tutvuda ka Viljandi tikuvabrikus pikkade aastate jooksul trükitud tikutoosidega ning valgustikaupluste reklaamprospektide ehk kataloogidega.

Kõige vanem eksponaat pärineb kogunisti 13.–14. sajandist, mil ruume valgustati küünaldega. Väga uhked, kuldsed ja põnevate figuuridega 19. sajandi alguses valmistatud küünlajalad ehk kandelaabrid on Eestisse jõudnud Tsaari-Venemaalt ja Prantsusmaalt. Küünalde järel leiutati õlilambid, petrooleumi- ja gaasilambid, enne kui elektriime Eestimaa kodudesse jõudis.

Paljud põnevad lambid-laternad on näitusele jõudnud omapäraseid asju kollektsioneerida armastava tartlase Ilmar Koppeli kogust. Esimene neist sattus tema kätte juba 40 aastat tagasi, kui Tartu Gaasivabrik oma valgusteid välja vahetas ning vanad minema tahtis visata. Seda purunematut gaasilampi peab Koppel ka oma kogu kõige väärtuslikumaks.

Suurima seikluse kaudu on Koppeli kätte jõudnud üks sõjaeelne Saksa raudteelatern, mille tollane peremees nõustus pärast pikki läbirääkimisi vahetama tonni vanaraua vastu. Koppel sõitnudki taluõuele vahetuskaupa tegema, aga leidis eest hoopis majaperenaise, kes kaasa tehingute üle sugugi heameelt ei avaldanud. Sel ajal, kui lambikollektsionäär uut laternat auto peale laadis, ootas naine, malakas käes, väljasõiduteel, et autole üks korralik obadus anda. Koppel aga litsus ära sõites viimasel hetkel gaasipedaali põhja ja pääses õnnekombel terve nahaga.

“Eks igal ühel on oma lugu,” märgib vanahärra tagasihoidlikult. Endisaegsete peremeeste kuldsed käed on meisterdanud kavalaid ja hädavajalikke valgustajaid, näiteks on nutika tahireguleerimissüsteemiga petrooleumlamp tehtud Ameerikamaa konservikarbist, teine laualamp on aga ühe osa saanud suurtükipadrunist ning seinale kinnitamiseks on sellele ka puust hoidik ümber nikerdatud.

Näitust külastades meenub ehk vanemale rahvale nostalgilisi hetki, mida lastele ja lastelastele pajatada. Just selline petrooleumlatern, mis näitusel väljas, rippus omal ajal kõikides külakultuurimajades ja koolides, ka on ilmselt paljudele tuttavad aastakümneid nõukogudemaa linnatänavaid valgustanud plekiste elektrilampide tuules kriuksumise lauluviisid. Kel mälu lühem, võib väljapanekut uudistada ajaloohuvilise silmaga ning imetleda-analüüsida eelkäijate nupukust ja kunstimaitset.