Näide sellest, millega ma Tartus tegelen

Et mu blogi lugematu arv fänne ei arvaks, et ma niisama töötult Tartus tuuseldan, siis toon näiteks ühe koolitöö.
Käisin nimelt raadiomakiga peale suurt lumetormi Kassitoomel esimestest kelgutajatesst reportaazhi tegemas. Päris tobe oli avalikus kohas kõva häälega omaette rääkida.
Mõned juba on kiitnud mu pornostaarilikku rääkimismaneeri, aga ähkimine on siiski tingitud suurest püüdest libedal mäenõlval üles-alla ronides mitte istuli potsatada.
Ja montaazhiprogrammiga sain peale ühiselt veedetud tunde ka pisut paremini tuttavaks.

November

Triin jalutab langenud puulehti sahistades üle Toomemäe. Vastu tulevad kaks tähelepanelikku koolijütsi:
"Tädi-tädi, miks sa nii pisike oled?!"
"Kuss, äkki ta on päkapikk!"

Tartus on pikka paganama muhe!

Linnainimese rannaskäik

Päike kõrvetas terve töönädala. Kontoriaknast nägin ja kadestasin kõiki, kel oli põhjust tööülesannetes kontorist välja minna. Näiteks aednikke, kelle päevitus iga jumala päevaga veenvamaks läks.

Ja nagu Murphy seadus ennustas, oli laupäev tuuline ja pilvine ja päikest ei kusagil. Eestlase jonniga istusime siiski ratta selga ja trügisime teiste linnast väja ruttavate londonlastega võidu pooldeist tundi, et liivasesse Camber beachi jõuda. Ikkagi oli päris mõnus päev, Remi suutis pilvisest ilmast hoolimata päikesepõletuse saada.

Täna me nii vaprad rändurid ei olnud, kuigi päike oli palju heldem ennast näitama. Leidsime üles ühe paarist linna välibasseinist ja mõnulesime seal, jalad vees ja jäätis näpus.

Oi kurja, kuidas ma igatsen Eestit. Olen Londoni tuttavatelt küsinud, kus siin suvel ujumas käiakse. Ainsaks variandiks ongi basseinid või paaritunnine retk mere äärde. Järvedes käivat ennast kastamas ainult poolhullud šotlased. Aga keegi teine peale minu, ei näi oskavat puudust ka tunda, sellest et hingematvalt kuuma päeva kõige loomulikum kulminatsioon oleks jahedasse metsajärve hüptata.

Õlu ja jazz

Remi küll arvas, et ega need kaks asja eriti hästi kokku ei passi, aga minul oli küll üks ütlemata tore festivalikülastus.



Esimesena proovitud õlu oli kibedavõitu, aga väikeste tehaste tehtud siidrid maitsesid oi-kui-head. Walesis tehtud pirni oma oli kõige parem, õuna oma aga meenutas kangesti Remi vanaisa aetud haput koduveini, mida me Tartu aegadel rohkem kõhurohuna kasutasime.
Pisikesel festivaliplatsil leidus vaevu murulappi, kuhu istmikku toetada. Peaesinejate vahel mänginud vanameeste ragtime ei peetud vajalikuks kõlaritesse võimendada, nii et seda üle jutusumina päris paras väljakutse kuulata oli.

Bootleg (puujalg) Blues Brotherite ajaks sättisime ennast juba aegsasti lava ette. Kontsert oli aus - tuntud muusika korralike pillimeeste esituses. Remi oli selleks ajaks küll pisut ära väsinud, kuid mina hüppasin terve kontserdi pühendunult esireas kõvakübarate ja päikeseprillidega vennaskonna seas.

Pühapäev nõudis kõvat enesedistsipliini, et end taas mootorratta selga ajada ja Remi mahitusel miskit Roushami parki ja lossi vaatama sõita. Sest peale paaritunnist rattasõitu maitseb piknik ju palju paremini, kui ümbernurga pargis...

Lõpuks tuli isegi päike välja. Lossi sisse küll ei lastud, sest seal elutsevad endiselt aadlisuguvõsa järeltulijad. Paabulindude vahel aias patseerides tuli endalgi tahtmine näpud mulda pista, mainimata kadedust suure õunaaia vastu. Sai salaja isegi ühe kirsi suhu pista.

Suvi tuli

Päikene paistab ja loodus lokkab,
kätte jõudnud suvi.
Lõokene löörib ja õu kõik rõkkab,
kätte jõudnud suvi.

Oli karvamütsi aeg juba ammuilma otsas,
higi voolas ojana, saapad olid väiksed ja
kindad olid aukus, püksisääred põlvini.

*****************************************************

Tänavune talv oli kuidagi depressiivsem kui ei kunagi varem. Ajutiselt võetud võtmemeistri töö asemele pole aastaga midagi erialast leidnud. Enesekindlusest on vaevu riismed järel. Kodu ja lähedased on kaugel. Kaasa ragistas kooli lõputööd teha, kui ta parjasjagu oma uues unistuste kontoris ületunde ei teinud. Londoni talv oli vihmane ja vastik.

Inglismaa suvi palju päikest pole toonud, vähe rõõmsamaid meeleolusid aga küll. Õues läigib meie pere Guzzi, kahe rattaga pääse ära. Minu täitunud teismeliseaja unistus. Sellega põristame pea iga nädalavahetus Londoni ümber losse ja parke vaadama. Kõige pikem ots viis romantiliseks nädalavahetuseks Pariisi. Kõige ägedam viis Shakespeare sünnilinna Stratford-Upon-Avonisse teatrisse "Tõrksa taltsutamist" vaatama.

Siiani pole Londonis väga palju väljas käinud, kui kodune nurgapaar ja paar kultusmuusikalide külastust välja arvata. Kuid olen juba internetist jatsuklubide lehekülgi sirvinud, lükates minekut edasi raha- ja seltskonnapuudust ettekäändeks tuues. Reedel võtsime end viimaks kokku ja seadsime sammud meelelahutuslinnaossa Sohosse, Jazz After Dark klubisse. Jazzi asemel sai küll ehedat bluusi, kuid mõnusamat õhtut pole mul tükk aega olnud.

Sellest julgustust saanuna ostsime laupäevaks ära Greenwichis toimuvale "Õlle ja Jazzi" festivalile. Kõige kannatamatult ootan Bluusivendade filmi tribuutkontserti.

Tõtt öelda on päris raske otsust langetada, sest suurlinnas iga päev toimuvate ürituste nimekiri on kirju ja hoomamatult pikk, piletihinnadki suhteliselt krõbedad. Andsin endale aga püha lubaduse ennast rohkem kodust välja ajada. Südametunnistus küll vahel koputab, et ma ühiskonna ootuste järgi kodumaal karjääri või lapsi ei tee nagu minu vanuses kombeks oleks. Aga nimetagem siis seda "elunautimise" perioodiks, mille ma ausalt välja teeninud olen.