Tartu-London roadtrip vol2

5. päev

Kui Hamburgist välja sõites ladistas taas vihma, siis mida lähemale Hollandile seda paremaks ilmaolud ka muutusid. Võib öelda, et lausa palavaks ning üha enam hakkasime puudust tundma töötavast konditsioneerist. Groeningenisse Hollandis püüdsime ka sisse sõita, kuid kuna sattusime järjekordsesse ummikusse, siis otsustasime piki rannikut juustupealinn Alkmaari peale edasi minna.

Enne Alkmaari pöörasime ka väiksematesse külakestesse sisse. Triinule nunnumajad ning kanalikesed väga meeldisid. Teeäärsetel põldudel ja poldritammidel sebisid ringi lambad, hobused ja muud pudulojuseid. Kuulsaid vanakooli tuuleveskeid on maastikku väha järgi jäänud. Seevastu on aga külluses kaasaegsemaid, mida jätkub iga küla nuka peale terve rivi.

Alkmaaris leidsime probleemideta oma kämpingu ülesse ning väsimusest hoolimata vaatasime ära ka nunnumajadega lähedaloleva Bergeni küla ning turistidest suhteliselt veel avastamata Bergen am zee rannaküla/ranna. Päikest võtta ja ujuda küll enam ei saanud, aga jalgupidi vees on ju ka tore piki veepiiri kõmpida.

6. päev

Kuues päev viis Amsterdami, kus Remi oli varem käinud, kuid Triinkal oli oioioi-põnev. Amsterdam on Kopenhaageni kõrval tõeline jalgratturite paradiis. Autole parkimiskohta leida oli üsna närvesööv ning samas tuli pidevalt jälgida, et kuskilt mõni uljas rattur teel ette ei hüppaks.

Remil muljeid ei ole. Aga ära eksida oskas ta ikka, nii et Triinkal õhtuks jalad korralikult tuld lõid. Kanalite ääres võiks vist nädalaid jalutada ja kogu aeg midagi uut ja põnevat avastada – toredate ornamentidega tihedalt üksteise küljes kinni majad, kanepihaisused keldrikohvikud turiste meelitamas. Kuhu iganes võimalik on jalgrattaid lukustatud ja enamasti pole tegemist sugugi harilike kaherattalistega. Ampsterdamlased on nutikad neid vastavalt vajadustele kohendama – näiteks lisama mõne hädavajalikemate asjade transportimiseks kasuliku korvi või kasti. Lapsi või siinmail populaarseid pisikesi koerakesi mahub ühe sõitjaga kaasa kohe hulgim – põnnid olid turvarihmadega kinnitatud pikendatud esisilla peal istumiskastis, suurematele oli pandud istumiskoht pulgale ja tühjalt ei seisnud ka pakiraam. Sõitsid nii noored preilid kui ka lehvivate habemetega vanemad härrasmehed. Jalakäies pidid silmad ka kuklas olema.

Ka kuulus punaste laternate tänav ei tekitanud väidetavalt Remis seekord mingeid emotsioone. Päevasel ajal oli vaateakendel vähe end pakkuvaid tädisid näha, kuigi kõikidele maitseeelistustele oli midagi saada – tüsedad idamaiseid ja mustanahalisi plikad, räsitud keskealised daamed ning pisikestes bikiinides päris noorukesi kondiklõbinaid. Aga palun! Soovijatele leiduks väljarenditavaid aknaid veel, karjäär missugune, hoolitseva ametiühinguga ja puha. Peaasi, et turistidelt viimanegi eurosent välja meelitada. Tuleb tunnistada, et keskpäeval väikeste lastega punaste laternate tänaval jalutavaid peresid oli küll pisut võigas vaadata...

Muidu on Amsterdam kahtlemata linn, kus tahaks kauem kui mõned tunnid veeta.

Edasi viis tee Haagi, kus ootas ees kohtumine Remi vana sõbra Wouteriga, kes lahkelt kohe linna parimaid kõrtse tutvustas. Soe kõhutäide kulus võileibadele vahelduseks küll hädasti ära. Järjekordses kämpingus Delfti linna lähedal maitses uni hea.

p.s. kämpingutes ööbides on tekkinud tõsine soov oma kitsavõitu telk teiste eurooplaste eeskujul ühe korraliku autokaravani vastu vahetada. Aga..noh..eks pinsipõlves jõuab, kui maja ja korralik keskeakriisi bike ostetud ning trobikond lapsi suureks kasvatatud :D

7.päev

Autosõidust hakkab kergelt siiber saama ja millegipärast tundub, et tegemist on miski vandenõuga, kuna alati, kui me kuhugi randa läheme, läheb päike pilve taha.

Jätkasime teekonda Belgia ja Prantsusmaa suunas, kus Dunkerque’st praam meid kenasti Doverisse toimetaks.

Belgia rannik on kena ja liivane. Kõrged luited ja pikad liivased rannaribad sirutamas kogu ranniku ulatuses. Oleks vaid aega rohkem olnud. Lõpuks tekkis juba kartus, et suudame broneeritud praamilt maha jääda, kuna kauniste randadega kaasnevad ka autodega suvitajatemass, kes pisikeste linnakeste tänavad üsna umbe ajavad. Õnneks suutsime end kiirteele välja veeretada ning õnnestus isegi varasema praami peale jõuda, mis meid 2 tunniga Doverisse viis.

Doverist vaid paarkümmend miili põhjapoole jääb pisike Cantebury linnake, kus Andreas meid juba ootas, et tervist ravida, nagu ta ütles. Plaan nägi ette kohalike vaatamisväärsustega tutvumist, õlut, õlut ja veelkord õlut ning ka kohalike roogade ja eestlastega tutvumist. Cantebury katedraal, kesklinn, Guiness, Strongbow, 7x Stella Artois, Fish and chips, Potato and mash, Viru valge, mustikamahl antioksüdantidega... ja ka miski film, mida Remi eriti enam ei mäleta.

8. päev

Umbes 70 miili ning olimegi kohal. Triinul on endiselt uih ja aih ja seosed Agatha Christie Mõrvad Midsomeris ning Hercule Poiroti’ga. Vajame und ja aega aklimatiseerumiseks.