Esmaspäeval nägin ka oma silmaga ära, kuivõrd vastab tõele teiste statistikute uurimus, mille järgi kasvavat kiirtoitu mugiva raseda järeltulijast samuti ülekaaluline. Prügitoiduga loote geneetikat ehk ei muuda, aga lapsepõlves kujundatud söömisharjumusi on reklaamide abil paganama raske muuta.Lõunapausi ajal istus minu kõrval kopsakas neegrimamma pipipatsidega pisitüdrukuga, kes ühes käes lutipudelit pigistas ja teisega friikaid näksis. Kartulikuhi taldrikul oli nii kõrge, et pliks ei paistnud selle tagant hästi väljagi. Tõepoolest! Ja kui tal enamus sellest järgi jäi, lasi mamma roa koju kaasa pakkida. Ega siis toit mängimiseks ja raiskamiseks pole...
Laupäeval käisim Remiga Oxfordi avastamas. Et aga vihma käes pisut ebamugav ringi patseerida oli, siis tutvusime hoopis rahvusköögiga. KFC ehk Kentucky Fried Chicken on Ameerika päritolu McDonaldsi mõttekaaslane, mille firmaroaks friteeritud kana. Filiaalid on Inglise linnades iga nuka peal ja alati rahvast täis.
Oma wrapist ampsu võttes ei saanud ma esialgu kuidagi aru, mis must kärakas Remil hamburgeri kõrval lebas. Ja mis siis selgus - kuulus kentuki kanakoib see oligi. Kõrval pistis sedasama kraami kõrvuni õline paarike, teises lauas aga olid kärulastega välja tulnud mammad tellinud terve vaagna. Terve söögikoht oli kärssanud õli lõhna täis ja põrandki läikis rasvaplekkidest vastu. Kana istus kõhus nagu kivi ja midagi normaalset suutsin ma süüa alles järgmisel õhtul.
Nüüd ma siis vähemalt tean, kuhu ma tagasi ei taha minna. Mis aga meelitab sinna miljoneid teisi inimesi jääbki müsteeriumiks, see söök pole ju isegi maitsev! Taaskord tuli silme ette South Parki multika versioon sellest, milliseid sajajalgseid mutantkanu kiirtoiduketi tööshoidmiseks tapamajja saadetakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar