Viimase nädala mõtteis tiksub juba London. Viimased jõupingutused sessil ja linnatuled hoidke alt! Eile kuulsin ETVst geniaalset fs-i luuletust. Lähen ju Londonisse hoopis teiste tunnetega, kui päris esimest korda. Andekas noorajakirjanik eelmisel aastal loodetud tunnustust ei leidnud, hoopis musta masenduse. Nüüd aga olen Tartus tublisti vaimu turgutanud ja lähen uuele katsele. Ehk mitte niivõrd ambitsioonikalt, vaid lihtsalt lootes oma nišši leida. Ja kui väga vaja, siis saab järgnevat luuletust vajalikul hetkel meelde tuletada. Kurbus on nagu sitahäda: ebameeldiv tunne, mis igavesti ei kesta.
kurbus on nagu sitahäda
kas sa talle mõtled või ei
ikka ta tuleb
kus sa ka ei oleks
mida ei teeks
varem või hiljem
sa tunned teda
sa võid olla kodus
või tööl
anda endast kõik
või olla niisama
mängida tytrega liivakastis
seista treipingi taga
molutada raamatukogus
kõndida yle raudteesilla
Prenzlauer Bergil
minna kunstigaleriisse
Kreuzbergis
komberdada East Endis
kitsast trepist alla
kopituse haisus
nahkjaki taskus piletid
kontserdile Astorias
või kolmanda liiga mängule
juua sõpradega
Eestist toodud viina
jätta pulber teistele
leida Camdeni turult
helehallis hilishommikus
rariteetne Sistersi singel
või elada synnist surmani
Virumaa metsade vahel
soovimatagi mujale minna
leida yles loodus
selline mida sa naudid
avara vaatega mererand
kõrged punased mäed
mets või kõrb või raba
või autodest tormlev jõgi
järskude kivist kallaste vahel
ärgata naise kõrval
keda sa armastad
avada silmad
olla õnnelik
ja rahul
ja soovideta
heledas voodis
kuid veel enne
kui päev loojub
tuleb nii kurbus kui sitahäda
tuleb kehasse raskus
paratamatu ja tungiv
ja loomulik
ilus ta ei ole
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar